Koer ja kass kartulikotis

Hollywoodi filmides kordub sageli üks ja seesama tüütu stseen: kangelane ripub kuristiku kohal ja tema käe küljes kõlgub veel keegi. On selge, et mõlemad ei pääse, aga peategelane, kes kuristiku servast kinni hoiab, on liiga õilis, et kaaslasel kukkuda lasta. Viimaks otsustab too iseennast ohvriks tuua ja vabastab end kangelase haardest, aga kangelane karjub meeleheitlikult „Eiiiiiii!”, samal ajal kui tema sõber õndsalt naeratades sügavikku pudeneb.

Säärane episood meenub ikka ja jälle, kui meedia proovib Jüri Rataselt midagi Savisaare kohta küsida. Iga kõrvaltvaataja mõistab, et mõlemad koos ellu ei jää, aga Ratas muudkui kinnitab üllameelselt, et tema Savisaarest lahti ei lase. Kusjuures Savisaar ise üritab juba ammu hülgamisotsust võimalikult lihtsaks teha, piltlikult öeldes ta lausa pureb teda kinni hoidvat kätt, aga Ratas on otsekui kääbik Frodo, kes ei suuda ega suuda võimusõrmust tulemerre heita, et selle mõjust viimaks ometi vabaneda.

Tundub, et oma nimekirja loomisega on Savisaarel siiski õnnestunud viimasedki kõõlused läbi raiuda. Kusjuures minu meelest eksivad need, kes näevad selles üksnes pahatahtlikku ja rumalat kiusu. Savisaare enda puhul see hinnang ehk kehtibki, aga näiteks Olga Ivanova sõnadesse, et ta ei näe endal kohta Ratase ja Simsoni juhitud erakonnas, tuleks suhtuda täie mõistmisega. Ega tal ei olegi sellises erakonnas kohta, täpselt samuti nagu Oudekki Loonel ja veel mitmel teiselgi. Nende arusaam sellest, kuhu ja kuidas Eesti riik liikuma peab, ning nende huvid ja soovid ongi säärased, et Keskerakonna praegune poliitika ei saa mitte kuidagi neid rahuldada.

Savisaare juhitud Keskerakond oli nagu Tito Jugoslaavia: kohe, kui isakese jõud rauges, selgus, et parteisisesed erinevused on liiga suured, et käsikäes edasi minna.

Ja eks siis ongi õige oma teed minna, et saaks rahus oma asja ajada. Savisaare juhitud Keskerakond oli nagu Tito Jugoslaavia: kohe, kui isakese jõud rauges, selgus, et parteisisesed erinevused on liiga suured, et käsikäes edasi minna. Küsimus pole praegu selles, kes on hea ja kes on paha, vaid tähtis on see, et ühisosa peaaegu puudub. Lõhenemine on vältimatult vajalik. Kusjuures tõeks võib osutuda ka see, et tegelikult on Eesti poliitilisel maastikul tarvis just nimelt säärast äärmuslikku erakonda, mida esindavad Savisaare selja taha koondunud, samal ajal kui Ratase ja Simsoni liin ei erine tegelikult kuigivõrd mõne teise Eesti partei omast ja võiks väga vabalt kellegagi kokku sulada.

Tõsiselt huvitav oleks aga Yana Toomi positsioon pärast „abielulahutust”, sest Ratase ja Simsoni erakonda sobib ta sama hästi kui seakarbonaad veganikohvikusse. Pärast sõprade ja aatekaaslaste lahkumist poleks enam sedagi lootust, et järgmisel erakonna kongressil õnnestuks Ratasele ära teha, kohalikel valmistel aga tuleks kandideerida omaenese põhimõtete ja valijaskonna vastu. Tõsi, alati on võimalik, et mõnel öösel tuleb taas ilmutus, millele järgneb kiire vangerdus – ja ollakse taas omade keskel!

Oleks igati tervitatav, kui lõpuks ometi saabuks selgus. Pole ju mõtet kassi ja koera ühes ja samas kartulikotis pidada. Las kumbki loom jookseb oma teed ja vaatab ise, kuidas tulevikus hakkama saab.