Kogukonnaidentiteedi looks kihelkond
Inimestel tuleb jälle harjuda uue haldusruumilise korraldusega. Samal ajal on Eestis olemas ka teine, kultuurilooliste üksuste, kihelkondade kaardikiht, mida peaks taas hakkama väärtustama kogukonnatunnet toetavate üksustena.
Kui sõita mööda Eestimaad, võib märgata teede ääres pruunidel siltidel kihelkondade nimesid. See on taas inimeste teadvusesse toonud vanad kihelkonnanimed, mida varem võis kohata vaid rahvakultuuri kirjeldavates raamatutes paikkonnatraditsiooninde tutvustuste juures. Kihelkonnad kaotasid halduspoliitiliste üksustena oma tähtsuse 1920ndatel aastatel. Sellest alates jäid tähtsaimateks kohalikku poliitikat kujundavate institutsioonidena vallad.
Iga halduslik reform tekitab inimestes hirmu. Seda on praeguste liitumisläbirääkimiste ajal näha ja kuulda päris palju. Kõige enam kardetakse, et haldusreformi järel endised väikevallad ääremaastuvad, millega ühtse tundega kogukond lahustub tekkivas suurvallas.
Raske on hoida kogukonnatunnet, kui suurvallas on kogukonnaala raskesti piiritletav. Hirmutunnet võimendab olukord, et paljudes piirkondades on toimumas kogukondlik ärkamisaeg. Rajatakse üha enam külaseltsinguid, piirkondlike projektide rakendamiseks loodud mittetulundusühinguid, kus töötavad inimesed entusiasmist ning siira sooviga midagi oma kodukandi heaks korda saata.
Teiseks hirmuks, mis on samuti levinud, et liitutakse/liidetakse valdadega, kellega pole ajalooliselt midagi ühist. Näiteks sääraseid tähelepanekuid on kuulda olnud Lääne-Harju valla ehk Saue linna ning Saue, Kernu ja Nissi valdade liitumisläbirääkimiste ajal, et mis on ühist Saue piirkonnal Nissi ja Kernuga. Ega ei olegi muud ühist, kui Kernu ja Nissi valdade levinud liikumisteed ja igapäevane pendeldamine on Tallinna suunas ning juhtumisi jääb Saue piirkond just nissilaste ja kernulaste teele. Seega liitumine toimub puhtalt praktilistel kaalutlustel.
Üks võtmetest
Ühe võimalusena oma paikkonna identiteedi hoidmiseks tuleb taas hakata väärtustama ajaloolisi kihelkondi, mis on aluseks kogukondade arenemisel, keelemurrakute piiritlemisel ja ka traditsioonide kujunemisel. Tugev paikkonna identiteet on üks paljudest „võtmetest", mis aitab vältida või vähendada ääremaastumise mõjusid. Eestis on siiski mõned erandid, kus kihelkondade piiridesse on tekkinud tööstuslinnasid, mille elanikkond on kujundatud muust ümbruskonnast eraldiseisvana (näiteks Ida-Viru nõukogudeaegsed tööstuslinnad).
Kihelkondade kujunemisel on olnud kindel arengumuster, mida on mõjutanud loodusgeograafilised piirid ja rahvastikumuutused. Kui varasematel sajanditel oli kiire maarahva elanikkonna kasv, toimus mitmel pool kihelkondade poolitamine. Tekkisid uued kogukonnad, mis üldjoontes on alles siiani. Säärases kihelkondlikus kogukonnatunnetamises ei pea liialt murestema, kas piirkonnas on piisavalt inimesi, et kokku panna elujõuline eelarve. Suuremate rahaasjadega tegelegu vallad, samuti ka ääremaastumise vältimisega.
Seega tuleb paralleelselt tunnustada kahte haldussüsteemi. Üks on kohalike omavalitsuste (valdade ja omavalitsuslike linnade) süsteem, mille genees on seotud otseselt hetkepoliitiliste, piirkonnalogistiliste ja majanduspoliitiliste suundumustega. See tähendab, et kohalikud omavalitused liituvad või lahknevad vastavalt hetkevajadustele. Teine, kihelkondlik halduskihistus, jääb kogukonnaidentiteedi aluseks. Säärane mõtteviis lihtsustab haldusreformi elluviimist.
