Oi, kuidas mulle ei meeldi see valimiste-eelne aeg! Muudkui helistatakse ja tüüdatakse, iga mats loodab, et ehk jumal aitab tal hääli juurde saada. Miks ma peaksin? Mind munitsipaalpoliitika ei huvita, mina olen kõrgemate sfääride mees. Ma olen rangelt keelanud Urmasel minu numbrit igasugustele jobudele anda, aga ega siis poiss ei kuula! Piiskopikesele ju meeldib kelkida, et ta mind nii hästi tunneb. Tühjagi ta tegelikult tunneb. Jah, minu palet on ta näinud, aga koos saunas pole me kordagi käinud.

Nüüd siis jälle. Keset kõige magusamat lõunauinakut kukkus telefon plärisema.

„Kes seal on?” käratasin ma.

Ma nõuan vastust. Millal ometi saavad võimule rahvuslikud jõud? Kaua see tsirkus veel kestab?

„Üks lihtne ja hea inimene,” kostis vaikne hääleke. „Mulle teeb muret see, et kurjus on valla pääsenud.”

No ütle nüüd! Kas üks tõeline džentelmen teeb teisele džentelmenile sellise kohatu märkuse?

„No juhtus tõesti,” ütlesin mina. „Sõin hernesuppi ja üks kärakas käis ära. Pääses valla jah, kui seda niimoodi nimetada.”

„Aga kas ei saaks seda kurjust nüüd kinni püüda?” uuris tasane hääl ja tõmbas ninaga, nagu hakkaks nutma.

„Kallis poiss, see on ju võimatu, eks sa püüa peeretust väljal!” naersin mina. „Sorri, et nii läks, plass lugu tõesti, aga küll ta sügistuulte käes ära hajub.”

Panin toru hargile, aga kohe tuli uus kõne.

„No mida?” karjusin ma torusse. „Kes sa oled? Kust sa mu numbri said?”

„Mina olen konservatiivsete vaadetega rahvuslikult meelestatud kodanik!” kõlas kuri hääl. „Teie numbri andis mulle härra kirikuõpetaja isiklikult ja ma nõuan teilt vastust. Millal ometi saavad võimule rahvuslikud jõud? Kaua see tsirkus veel kestab?”

Selline jultumus lõi mul hetkeks hinge kinni.

„Milline tsirkus?” ei osanud ma muud küsida.

„See, mis meil praegu toimub. Sotsid inisevad, liberastid lillutavad, pederastid peavad pidu!” kärkis tige mees. „Sellele tuleb lõpp teha! See kujutab endast ohtu eesti rahvale! On viimane aeg hakata kinni panema!”

„Mida?”

„Seda, mida tarvis. Teatreid, ajalehti, kinosid. Mõnel mehel tuleks suu kinni panna. Mõni mees tuleks ise ka kinni panna.”

Mulle meenus üks vana mäng, mida omal ajal sai naljaviluks sageli mängitud. Mul on nimelt üks lüliti ja kui sellega plõksida, siis läheb inimesel kõht kord kinni, kord jälle lahti. Läheb kinni, läheb lahti. Kinni-lahti, kinni-lahti. Ma tegin isegi laulu, mida ma lülitit klõpsides alati jorutan:

„Kõht kinni, kõht lahti – ja peldikusse mauhti!”

„Kohe, kohe!” ütlesin ma pahasele konservatiivile. „Kohe paneme kinni. Klõpsti! Ja nüüd teeme lahti. Klipsti!”

Oli kuulda, kuidas telefon põrandale kukkus ja keegi kuhugi jooksis. Mauhti!