Kohtla-Järve nelikmõrv kui Eesti õigusriikluse lakmuspaber

 (66)

Advokaat Anti Aasmaa
Advokaat Anti AasmaaFoto: Rauno Volmar

Kui Eesti vanglas istuks 750-aastane omal ajal veeprooviga nõiaks tunnistatud isik, siis kas me peaksime teda vangis pidama?

1998. aasta aprillis lasti ühes Kohtla-Järve korteris maha neli inimest: naine, tema sõber ja kaks sõbrannat. Aasta hiljem, 1999. aasta novembris määras Kohtla-Järve linnakohus süüdimõistetule eluaegse vabadusekaotuse. Otsus pälvis tollal tähelepanu peamiselt sellega, et tegemist oli esimese pärast Eesti taasiseseisvumist kohtusse jõudnud nelikmõrvaga. Aastate kuludes on sellest kümneleheküljelisest kohtuotsusest ja selle tagajärgedest saanud justkui Eesti õigusriikluse lakmuspaber.

Nimetatud lahendi motiividest on näha, et kohus rajas oma järeldused üksnes kohtualuse ebaselgetel motiividel antud ülestunnistusele ja ütlustele, mis ta oli andnud politseile kohtueelses menetluses. Seejuures eitas isik kohtus oma süüd ja väitis, et uurijad olid temalt toonase ülestunnistuse saanud argumendiga, et see kaitseb ajutiselt tema peret. See paraku ei tähendanud kohtule enam midagi, hoolimata ülestunnistuse ja ekspertiisitulemuste vasturääkivustest. Ei tähendanud ka see, et prokurör loobus kohtus süüdistusest ega nõudnud süüdistatava karistamist, sest tema hinnangul ei olnud tõendeid piisavalt.

Kaks juristi, kolm arvamust

Öeldakse, et kus on kaks juristi, seal on kolm arvamust. Suur hulk juriste on väljendanud jahmatust ja arusaamatust, kuidas jõudis kohus menetlustõde tuvastades sellisele lõppjäreldusele. Kuid leidub ka neid, kes jagavad mõtet, et tollaste menetlusreeglite järgi tehti igati nõuetekohane lahend.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare