Kui nüüd konkreetsemaks minna, siis ei saa ma nõustuda justiitsministeeriumi kantsleri Norman Aasa üsna mitme põhjendusega, miks oleks vaja astuda sellist sammu just sellise pikkusega. Minu arust on tähtsaim arusaam, et Eesti Vabariigi põhiseadus kinnistab kohtuvõimu eraldi riigivõimu haruna – ja võrdsena seadusandliku ja täitevvõimu kõrval. Prokuratuur (täites samuti tähtsaid riiklikke ülesandeid) jääb seevastu põhiseaduse silmis täitevvõimu üheks osaks teiste rohkem või vähem samaväärsete osade seas. Niisiis ei saa me rääkida palkade võrdsustamisest. See peaks juba iseenesest olema ammendav põhjus selle poleemika siinkohal lõpetamiseks, aga jätkan veel pisut.

Põhjendus, et prokuratuur kuulub pigem kohtusüsteemi alla, on lahjavõitu, sest selle veenvus sõltub paljuski üldistamise astmest. Õigem oleks väita, et prokuratuuri töö sarnaneb osalt (seejuures suhteliselt väikeses osas) kohtusüsteemi tööga. Meeldetuletuseks: suurem osa Eesti kohtunikke on hõivatud tsiviil- ja halduskohtu menetlustes. Samuti söandan väita, et neis viimati nimetatud menetlustes vajaminevate seaduste arv ja töömaht on märksa suurem kui kriminaalmenetluses. Minnes üldistamisega veel kaugemale, võiksime seega väita, et kõikide riigiteenistujate töö sarnaneb mingis mõttes üksteisega – ajame ju lõppkokkuvõttes kõik ühte ja sama „Eesti asja”.

Kui tahta, et prokuratuur kuuluks tõepoolest kohtusüsteemi „alla”, ei piisa üksnes palgaküsimuse lahendamisest, sest täitevvõim justiitsministri kujul, kellele kuulub distsiplinaarne võim prokuratuuri üle, võib konkreetse töötaja palgasaamise – olgu see kuitahes suur või väike – üldsegi lõpetada. Ma ei hakka selles kirjutises analüüsima mitmesuguste lisatasude süsteemi, mis on prokuratuuris igapäevanähtus, kohtutes aga puudub täiesti – puhkepäevadel ja väljaspool tööaega tehtud töö tasustamine ja asjaolu, et kriminaalmenetluses on prokurör allutatud kohtulikule kontrollile. See ei olegi eesmärk.

Tahtsin ainult öelda, et sõltumatu ja tugeva prokuratuuri edasiarendamine on kiiduväärt ettevõtmine, kuid prokuröri ja kohtuniku palga vahele võrdusmärgi asetamist ei luba juba põhiseadus. Seega: proportsioonide mõõtmeid võib arutada, kuid proportsioonid kui sellised peavad säilima.