(:)kõik halb tuleb kultuurist

Kultuur on eesti rahvale olnud nuhtluseks juba hallidest aegadest peale. Eesti kultuurist on tõusnud eestlastele ainult häda ja viletsust.

Muistses vabadusvõitluses saime pähe, sest meie kultuuris polnud piisavalt ambe, piiramistehnikat linnuste vallutamiseks ega riikliku struktuuri haisugi. Kohalik kultuur polnud konkurentsivõimeline ja tagajärgedeks olid parunid, orjapõli ja peksupink.

Jüriöö ja madisepäev on ehedad näited selle kohta, et meil on kultuuri piisavalt selleks, et konkurentsivõitlust üritada, aga liiga vähe selleks, et elujõulisi kultuure kõrvale tõrjuda, ning tagajärjeks on valusad kaotused elavjõus. Metsavendlus on samasugune kurb näide lähiminevikust: punkris võib küll edukalt laulda isamaalisi laule ja kuulata Ameerika Häält, aga mõrvaragendi ja hävituspataljoni vastu sellest abi ei ole.

Seitsesada aastat peksupinki hakkas lõpuks mõjuma ja eesti kultuur liikus vaikselt, aga visalt alakeha juurest ülespoole. Õitsil- ja ehalkäimise kommetele lisandusid pasunakoorid, näitemänguseltsid ja isegi üks kirjameeste selts. Kultuuriline tegevus päädis laulupidudega, millest Vabadussõja logistikani oli ainult üks samm.

Järjekordne konkurentsiüritus andis ajutise efekti, oma riik püsis napilt kakskümmend aastat. Laulev revolutsioon oli teine üürike õnnestumine. Seda pole just palju kümne tuhande aastase ajaloo kohta. Tulemused olid mõlemal korral lühiajalised, Lissaboni leping pühkis ühed elegantselt ajaloo prügikasti, nii nagu tegi teistega Molotovi-Ribbentropi pakt.

Pole tarvis olla geenius, et märgata ilmselget seaduspära – eesti kultuur on konkurentsivõimeline ainult siis, kui konkurendid on sügavas kriisis. Vabadussõda võideti kaoses Venemaa vastu ja sõjast väsinud Euroopa kiuste. Ka taasiseseisvumine polnud midagi muud kui Venemaa järjekordne nõrkushetk.

Nüüd ei saa me mingist kriisist rääkida, sest meie kultuuris toimuvad tõusuajale omased protsessid, praegu on meil käsil rahvusvaluutast loobumine lähima võimukeskuse arveldusühiku kasuks, millega kaasneb majandusotsuste delegeerimine keskvõimule. Poliitiline ja juriidiline iseolemine on juba varem loovutatud.

Kriiside vaheajal on eesti kultuur aga tõeline luupainaja. Kohaliku kultuuri kandjaid on põletatud kui nõidu, tapetud kui paganaid, hävitatud kui rahvavaenlasi ja rassiste, küüditatud, alandatud, näljutatud, allutatud psühhiaatrilisele ravile ja kasutatud ära kui odavat tööjõudu. Enamik õudusi, mis eesti rahvale on osaks saanud, on olnud eesti kultuuri laastav kõrvalmõju.

Kultuuriliste kinnisideede tagajärjel on meil nüüd ühe kultuuri asemel kaks kultuuri ja sellest johtuvalt kaks korda rohkem probleeme. Meil on 31% elanikest mitte-eestlased, neist omakorda 90% venelased. Meil käibivad paralleelselt eesti ja vene kultuur, kumbki oma häda ja viletsusega. Nagu oleks ühest kultuurist veel vähe.

Aga kust tuli meile lisaks teine kultuur? Vastuse leiame Õhtulehest: „Eesti oli omakorda Nõukogude Liidus „tõotatud maa” – Nõukogude lääs –, kuhu taheti tulla nii tööle kui ka puhkama. Nii püüdsid paljud siia lähetatud, kellele siinne elu ja kultuur meeldis, Eestisse jäädagi.” (Garri Raagmaa, „Kas rahvusvähemused on Eesti inimvara?”, Õhtuleht 24.07.2010)

Eesti kultuur tõmbas sadu tuhandeid kultuurihuvilisi ligi, seda muidugi olukorras, kus vene kultuur oli muutunud öökima ajavaks Nõukogude sotsrealismiks ning punameedias demoniseeritud lääne kultuur millekski vastupandamatult ihaldusväärseks. 

Teeme tarka kultuuri

Nüüd on sotsrealismi taust kadunud ja eesti kultuur, nagu selgub, pole üldsegi nii lahe lääne kultuur, nagu see esimesel pilgul tundus. Sajad tuhanded lääne kultuuri fännid, kes siia kolisid, on pettunud ja neil on selleks täielik õigus. Tallinn ei ole tegelikult üldse Pariis ega isegi mitte Viin. Mida teha?

Teha tuleb eesti kultuuri – see on positiivne programm –, aga teadlikult, targalt, ilma rapsimata, andes endale aru, mis on eesti kultuur ja kuidas ta toimib. Kultuuri tehtagu nii, et see isegi võhikule ei tunduks mõne suure, tuntud ja väärtusliku kul­tuurina. Tuleb teha täiesti erilist, abitut ja tuima eesti kultuuri, mis pigem kohutab kui ahvatleb. Nii palju võiksime ometi ajaloost õppida.

Eesti kultuuris ei tohi olla midagi ilusat ega glamuurset, veel vähem erutavat, sest korra juba astusime Euroopa kultuuri ämbrisse. Tuleb keskenduda laulupeolaadsele nürile totrusele ja oodata kriisi, et selle juraga läbi lüüa. Eesti kultuuris peab olema esmatähtis inimmasside kokkukuhjamine ja kõva häälega kisendamine. Seda kardetakse, arvatakse, et tuleme kallale, ja põgenetakse.

Kaks korda on juba õnneks läinud, meil tuleb lihtsalt kolmas kord ära oodata.

Sanga talus

26.07.2010

Andrus Kivirähk

juulis puhkab.