KOIT PIKARO: kriminaalpolitsei on muutunud nõrgaks

Kunagine Eesti juhtiv kriminaalpolitseinik Koit Pikaro arvab, et kriminaalpolitsei on võrreldes 1990-ndate aastate algusega muutunud nõrgemaks eelkõige vale personalipoliitika tõttu, samas nendib ta, et üldiselt on kuritegelik maailm muutunud vähem jõhkraks.

90-ndate aastate alguses oli kuritegevuses jõhkrust rohkem, praegu on aga kuritegevus varjatum. Tol ajal ei üritatud kurjategijad oma tegevust maskeerida või varjata, tänapäevase olukorraga võrreldes oli tegemist märksa aktiivsema ja ründavama nähtusega.

Kuritegevus ja politseitöö on vastastikku seotud. 90-ndate alguses oli kuritegevus aktiivsem, jõulisem ja paremini relvastatud. Sellega pidi võitlus selle nähtusega olema sama iseloomuga.

Ma julgeksin öelda, et viimastel aastatel on tekkinud selline nähtus, et kuritegeliku tasutaga inimesed või sellega lähedalt seotud persoonid on poliitikasse tunginud.

Olemuselt on kurjategijad näiteks Kommer Pärnu ja Reinmann Tallinna linnavolikogus. Ma ei mäleta ka seda, et 12 aastat tagasi oleks riigikogusse kandideerinud isikuid, kes oleksid eelnevalt kriminaalselt karistatud.

Valgekraeline kuritegevus on tänapäeval kindlasti poliitikaga rohkem seotud kui mõniteist aastat tagasi.

90-ndate aastate alguses oli kriminaalpolitseis professionaale rohkem. Tegutsesid inimesed, kes olid seda tööd teinud aastaid. Praegu on kriminaalpolitsei ääretult nõrk.

Teiseks, ei olnud tol ajal sellist segavat faktorit nagu praegu prokuratuuris olev „blondide prokuröride“ põlvkond. Nad ei ole elu näinud, kuritegevust näinud ning nad otsivad lihtsalt teid, kuidas vältida aktiivset võitlust kuritegevusega.

Otsustajad arvasid 5-6 aastat tagasi, et meil on kuritegevus peaaegu likvideeritud ning kontrolli all ning mehhaaniliselt teistest riikidest üle võetud vahendite ja meetoditega on võimalik edukalt eksisteerida.

Suurim probleem tänapäeval on organiseeritud kuritegevusega võitlemise liigne killustatus. Prefektuurides on eraldi organiseeriutud kuritegevuse vastase võitluse osakonnad ja struktuuriüksused, keskkriminaalpolitsei on veel omaette.

Samuti on langenud kriminaalpolitsei tipp- ja keskastme juhtide tase. 90-ndate alguses oleks võimatu, et keskkriminaalpolitseis oleks juhtivatel kohtadel inimesed, kes pole elu sees ühtegi kuritegu avastanud ega kurjategijat näinud.

Taseme languse on põhjustanud väga ebaõige personalipoliitika. Üks näide elust: inimene õppis sisekaitseakadeemias, lõpetas kooli, töötas paar aastat turvamehena ning siis võeti kohe keskkriminaalpolitseisse tööle.

Edutamine peaks käima ikkagi aste astmelt. Kõigepealt peaks inimene töötama 3-4-5 aastat politseiosakonnas, siis umbes sama perioodi töötama mõne prefektuuri keskaparaadis ning alles siis võiks saada inimene tööle keskkriminaalpolitseisse.