Kolisin tagasi Eestisse ja ei kahetse

Inimesi, kes on Eestit väljastpoolt näinud ja toovad kaasa oma kogemused, on siin väga-väga vaja.

Lugesin Austraalias elava haridusteaduste doktorandi Martti Martinsoni arvamusartiklit („Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad”, EPL 26.4.), milles ta väljendas soovi tagasi Eestisse pöörduda, kuid ka tugevat kahtlust, kas temasugused pikalt maailmas „ära olnud” ja muud moodi kogemustega inimesed ongi enam oodatud Eestis, mis on järjest sallimatumaks muutunud.

Nõustun autori kriitiliste tähelepanekutega ja ootustega Eesti ühiskonnale, kuid lugu puudutas mind ka isiklikumalt – kümmeaastase eemaloleku järel kolisin ise tagasi Eestisse 2007. aasta mais, just siis, kui õunapuud õitsesid, ja võtsin kaasa oma Iisraeli päritolu pere. Kuigi kuu varem toimunud pronksiöö tegi murelikuks, ei tulnud mul kordagi mõttesse tulemata jätta. Kuigi olin oma uuel asukohamaal hästi kodunenud, olin alati tahtnud Eestisse tagasi tulla. See oli perele sobiva ajastuse küsimus, mida olime pikalt ette valmistanud.