Kolm aastat sünnipäeva
Igatahes minul tuli pisar silma, kui ma kuulsin, et mõned noored inimesed on otsustanud tähistada Eesti Vabariigi saja aasta juubelit kolm aastat järjest. Issand, kui ilus plaan – aga sugugi mitte lihtne! Tean omast käest, et pikk pidu mõjub tervisele ja sageli tuleb ohverdada perekond, rääkimata töökohast. Kui me omal ajal Jaan Tõnissoni sünnipäevi tähistasime, venisid needki kuude pikkuseks ja pärast tuli viibida mitu nädalat Maarjamõisa kliinikus, kus doktor Ludvig Puusepp meile uued, otse Tartu turult hangitud värsked maksad siirdas.
Kiirustasin sündmuspaigale. „Eesti Vabariik – 100!” kuulutas silt uksel võidukalt. Toast kostis vaikselt veesolinat. Margus Kasterpalu pesi nõusid, Toomas Kiho hakkis kartulisalatit, Jaanus Rohumaa aga magas diivanil, lõõtspill padjaks.
„Jõudu, mehed!” tervitasin ma. „Kuidas läheb?”
„Kenasti!” kinnitas Kiho. „Ühe nädala oleme ära pidutsenud, veidi alla kolme aasta on veel ees.”
Ta osutas seinale, kuhu kellegi ebakindel käsi oli vedanud seitse kriipsukest, mis pidid tähistama läbitud teekonna pikkust.
„Praegu on meil selline puhkehetk,” seletas Kasterpalu. „Öösel kella nelja ajal tõmbasime otsad kokku, siis magasime pisut, nüüd valmistume õhtuks. Hea sõber Tiit Pruuli peab välisilmaga sidet, tema on vana rännumees ega suuda kaua toas istuda. Praegu läks ta tühja taarat viima ja uut padajanni hankima. Lubas tuua ämbritäie seljankat ja kolmkümmend kilo hapukurki. See on uskumatu, kui näljaseks pidutsemine teeb! Ja vastupidi ka: mida rohkem sa sööd, seda enam janutama ajab. Me enda meelest varusime külmkappi provianti pooleks aastaks, aga juba ühe nädalaga sai kõik otsa.”
„Poisid, te peate hoogu maha võtma,” manitsesin mina. „Sellise tempoga te kolm aastat vastu ei pea. Kuulake mind, vana meest! Kes tahab kaua pummeldada, see peab kaval olema! Näete, mis mina teile tõin – kanistritäie sprotiõli. Seda jooge alati kõigepealt, see tõmbab sisikonnale õlise kile peale, siis viin ei hakka nii kiiresti pähe.”
„See on väga hea,” kiitis Kasterpalu. „Sest meil on pidutsemisega samal ajal kavas ka ulatuslik kultuuriprogramm. Tänane öö oli näiteks pühendatud arhitektuurile: me ehitasime toolidest torni. Homme on fookus kujutaval kunstil: me ronime torni otsa ja joonistame lakke pääsukesi.”
„Aga laul ja tants on kavas igal ööl!” lisas Kiho. „Ning vabaduse lõke põleb ka pidevalt.”
Ta osutas gaasipliidile, kus sinaka gaasileegi kohal keesid kausis munad.
Siis hakkas diivanil põõnav Rohumaa liigutama, ajas end istuli, sügas, tegi paar pitsi – ja tõmbas lõõtspilli käima. Kui ma lahkusin, täitis tuba mitmehäälne laul:
„Ja ema nutma jäi! Sel ööl, kui ringi surm Chicagos käis!”
Uhke tunne oli. Ega Eesti Vabariik pole ju mingi väike valge puudel, kelle sünnipäeva vanaeided kringli ja kohviga pühitsevad. Eesti Vabariigi juubelit tulebki tähistada maruliselt – mitu aastat jutti, täie tõsidusega! 1