Kolm kümnendit 40 kirjast
14. oktoobril 1980. a. ilmus ENSV ajakirjanduses ETA teadaanne „Vabariigi Prokuratuuris”: „Seoses viimasel ajal Tallinnas asetleidnud jämedate avaliku korra rikkumistega noorukite gruppide poolt, mis on kutsunud töötajates esile õigustatud nördimuse ja rahul-olematuse, on ENSV Prokuratuur algatanud kriminaalasja nende korrarikkumiste algatajate ja õhutajate vastu, samuti kuritegelike huligaanide vastu. Kõiki asjaolusid uuritakse hoolikalt, pärast mida süüdlased võetakse seadusega ettenähtud vastutusele.”
See 48-sõnaline tekst on seni ainus nõukogude trükisõnas ilmunud teade Tallinnas ja mujal Eestis asetleidnud noorte väljaastumiste kohta. ETA teatele lisaks on koosolekutel koolides ja asutustes levitatud suusõnalisi teateid toimunust. (---) Kõik see, mis viimasel ajal on aset leidnud, sunnib meid kirjutama.
Muret teeb Tallinna sündmuste juures vägivald, mille jätkamiseks on esinenud üleskutseid hiljemgi. Vägivalla kasutamine osutab sellele, et meie ühiskonnas on tekkinud ohtlikud lõhed ja vastuolud kasvatajate ja kasvatatavate vahel, juhtide ja juhitavate vahel. Tegelikkuses esinevaid pingeid teravdab veelgi mittevastavus selle vahel, mida väidetakse olevat ja mis tegelikult on.
Leiame, et niisugune olukord on ohtlik ja ei saa kesta, toomata kaasa raskeid tagajärgi Eestile ja kõigile, kes siin elavad. Andestamatu oleks õigustada õiguskorra rikkumist, kuid andestamatu on ka ignoreerida selle sügavamaid juuri ja põhjusi. (---) Pole tõe-näoline, et tuhandete noorte meeleavaldusteni viis üksikute õhutajate tegevus. Meile tundub, et selles väljendub võimendatult täiskasvanute, paljude Eesti elanike rahulolematus. (---)
Rahulolematus on süvenenud viimastel aastatel, kuid on kujunenud hoopis pikema aja jooksul. Selle rahulolematuse on põhjustanud mitmed sotsiaalmajanduslikud probleemid, mida pole suudetud lahendada. Taustaks on olmepinnal tekkivad konfliktid (sabad kauplustes, tarbe- ja toidukaupade defitsiitsus ning nende ebaühtlane jaotumine), mis soodustavad alkoholismi, kuritegevust, perekonna ebastabiilsust ja muid laostavaid nähtusi. Need konfliktid liituvad Eestis rahvaõiguslike suhete korrastamatusega. Muid probleeme on avalikkuses rohkem või vähem käsitletud, kuid meile tundub, et rahvuslikul pinnal tekkinud konflikte on seni esitatud ainult kui huligaanlikke. Seepärast on meie kirjas pööratud tähelepanu eelkõige sotsiaalsete konfliktide rahvuslikule aspektile. (---) Meie arvates on rahvuslike konfliktide ja pingete põhjuseks Eestis mõlemate suuremate rahvusrühmade – eestlaste ja venelaste ebakindlus, osalt isegi hirm oma identiteedi pärast. Hirm aga sünnitab irratsionaalset, sageli otseselt agressiivset käitumist. (---)
Eestlaste ebakindlust oma tuleviku suhtes on põhjustanud järgmised asjaolud:
•• eesti elanikkonna kiire osakaalu vähenemine, eriti Tallinnas, kus eestlased on muutumas vähemusrahvuseks;
•• eesti keele kasutamise piiramine asjaajamises, olmes, teaduses ja mujal. Seda tendentsi iseloomustavad näiteks eesti keelt ja kirjandust käsitlevate väitekirjade kohustuslik esitamine vene keeles, Eesti NSV 40. aastapäevale pühendatud piduliku koosoleku läbiviimine ainult vene keeles;
•• eestikeelse ajakirjanduse ja paljude raamatute, eriti rahvuskultuurile oluliste teoste muutumine raskesti kättesaadavaks, rahvuslike teaduste arengu ilmne pidurdatus;
•• ülepingutatud ja oskamatu propagandakampaania vene keele õpetamiseks koolides ja lasteaedades, ajalooõpetuses esinev venelaste osa eriline rõhutamine teiste rahvuste arvel;
•• tööstuse ekstensiivse arengu üleforsseerimine üleliiduliste ministeeriumide poolt, pööramata küllaldast tähelepanu sellega kaasnevale ökoloogilise tasakaalu rikkumisele;
•• kakskeelsuse propageerimine ühepoolselt eestlaste hulgas, millele ei vasta midagi samaväärset muulaste seas – see süvendab eestlastes tunnet, et nende emakeelde suhtutakse kui teisejärgulisse keelde; ajakirja „Russki Jazõk v Estonskoi Škole” kõrval puudub analoogiline ajakiri eesti keele õpetamiseks kohalikes vene koolides;
•• juhtivatele ja rahvuskultuuri probleemidega tegelevatele ametikohtadele inimeste määramine, kellel ei ole piisavalt teadmisi eesti kultuurist ega huvi selle vastu. Eestlaste rahvustundeid häirivaid samme põhjendatakse enamasti majanduslike kaalutlustega. Meile aga näib, et eestlaste seas ilmnev meelekibedus ja ebakindlus ei saa jätta avaldamata mõju majanduse efektiivsusele ja töö kvaliteedile. (---)
Eestlaste rahvustunne on mõnelt kohalt äärmiselt hell ja siin võib hoolimatusel olla eriti tõsiseid tagajärgi. Eestlaste ülitundlikkust eriti oma keele suhtes seletab see, et aastasadu on siinsed sakslastest valitsejad suhtunud eesti keelesse põlgusega ja terve eelmise sajandi on eestlasi algul sakslaste, hiljem tsaarivõi-mude poolt püütud veenda omakeelse kultuuri võimatuses, otstarbetuses ja kahjulikkuses. Eestlased lõid omakeelse kultuuri saksa mõisnike ja tsaarivõimude mõnitusele ja survele vaatamata ning seeläbi on eesti keel eestlastele kättevõidetud inimväärikuse sümbol. Eestlastega saab siin lähemalt suhelda vaid see, kes oskab nende keelt või vähemalt avaldab selgesti oma lugupidamist selle vastu. Inimene, kes elab aastaid Eestis ja on lugupidamatu eesti keele ja kultuuri vastu, solvab sel kombel tahes või tahtmata, teades või teadmata eestlaste inimväärikust. (---)
Et vältida Tallinnas asetleidnud sündmuste kordumist ja leevendada olemasolevaid rahvustevahelisi pingeid, tuleks kõigepealt võtta midagi ette eestlaste kõikumalöönud oleviku- ja tulevikukindluse taastamiseks ja selle tagamiseks, et Eesti NSV põlis-elanikele jääks alati otsustav sõna oma maa ja rahva tuleviku kohta. (---)
Revolutsioonist alates on eesti keelel olnud konstitutsioonilised tagatised ja teda on kasutatud ametliku keelena kogu Eesti alal kõigis avaliku elu valdkondades. Igal Eesti NSV piirides elaval eestlasel on olnud endastmõistetav õigus eestikeelsele kesk- ja kõrgharidusele ning emakeele kasutamisele asjaajamises nii kõnes kui kirjas. Arvame, et selle printsiibi seadusandlik fikseerimine Eesti NSV Ülemnõukogu poolt normaliseeriks praegust ebatervet õhkkonda.
Rahvuslikud konfliktid võivad kergesti viia usaldamatuse ja viha eskalatsioonini ja muuta võimatuks ühiskonna rahuliku arenemise.
(---) Sellepärast loeme möödapääsmatuks tekkinud olukorra ausat ja sügavat analüüsi. Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvus-rühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.
Tallinn–Tartu
28. oktoobril 1980. a.
Priit Aimla, Kaur Alttoa, Madis Aruja, Lehte Hainsalu, Mati Hint, Fred Jüssi, Aira Kaal, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste, Toomas Kall, Jaan Kaplinski, Peet Kask, Heino Kiik, Jaan Klõšeiko, Kersti Kreismann, Alar Laats, Aare Laht, Andres Langemets, Marju Lauristin, Peeter Lorents, Vello Lõugas, Endel Nirk, Lembit Peterson, Arno Pukk, Rein Põllumaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Tõnis Rätsep, Ita Saks, Aavo Sirk, Mati Sirkel, Jaan Tamm, Rein Tamsalu, Andres Tarand, Lehte Tavel, Peeter Tulviste, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding, Aarne Üksküla.
•• Mida 40 kiri ühiskondlikult kaasa tõi? Kas see käivitas mingid protsessid? Jõudis see üldse ühiskonnani?
Peeter Tulviste
riigikogu liige
Jõudis küll, isegi üllatav, kui palju jõudis. Eks siin oli suur roll selles, et välisraadiotes muudkui korrati ja korrati üle. Mõnikord võrreldakse dissidente ja 40 kirjale allakirjutanuid, selge, et dissidendid riskisid tegelikult rohkemaga, ohverdasid rohkem. Samal ajal ma arvan, et 40 kirja mõju oli suurem. Võib-olla sellepärast, et allakirjutanute seas oli neid, kellelt seda ei oleks oodanud. Ja ka seetõttu, et kui lugeda dissidentide tekste, siis need on märksa radikaalsemad ja ägedamad.
40 kiri oli kirjutatud teistmoodi – paljude jaoks oli sellega ehk lihtsam samastuda, mõelda, et sellele kirjale võiksin ka ma ju ise allkirja anda, kui dissidentide avaldused liiga radikaalsed tundusid.
Kersti Kreismann
näitleja
Seda märgati. Tundmatud inimesed tulid juurde, tänasid, ütlesid, et meie toetame, et meie levitame kirja. Täitsa võõrad tulid juurde rääkima. Tagantjärele sellele kirjale vaadates: pole ju mingi suurem asi, aga tollal oli ikkagi jõudu andev süst.
Võib vist öelda, et minu jaoks oli allkirja andmine üldse kõige esimene teadlik poliitiline samm. Jah, muidugi, kartsin ikka – see teadmatus, mis nüüd edasi saab. Pikka aega ju vastureaktsiooni ei tulnud, kuni algasid kutsed ülekuulamistele (mina sellest õnneks pääsesin).
Andres Tarand
poliitik
Aeg oli selline, et rahvas vajas meie tuge, et keegi iitsataks ka eesti rahva olemise ja keele kaitseks. Tegelikult oli tollal seis sumbunud ja sumbus aina edasi. Sädemeks oli keskkomitee venestamisalane dokument ja eks neid suundi oli tunda ka mujal. Gruusias ilmus peaaegu analoogne kiri akadeemikutelt. Ja kui see 40 kiri ilmuma hakkas, ilmnes poolehoid, mida avaldati sõnatute käepigistustega. Teine võimalus, et tuldi ligi seal, kus keegi ei näe, ja räägiti. Levik ületas meie ootusi. Oli väga palju ka neid, kes käega seda asja ümber treisid nagu mungad muistegi ja siis tasakesi kirja levitasid. See täitiski meie kavatsuste ees-märgi.
