Kolm taevakivi ühe hoobiga
Geoloogia on selline tore teadus, mille taevas asub enamasti jalge all. Sama lugu on arheoloogiaga. Kui kõnnime mööda maapinda, siis võtame seda ikka kui midagi kindlat ja toekat. Ning Eestis see enamasti ka nõnda on.
KUID SIISKI ON MIDAGI, mis meie muidu nii rahuliku ja õdusa geoloogiataeva kõikuma lööb. Need on taevakivid. Et Kaali kraater tekkis meteoriidilöögi tagajärjel, tõestas geoloog Ivan Reinwald alles 1937. aastal. Tõestas otseselt, leides sealt meteoriidikilde. Et inimesed elasid Pärnu jõe ääres Pulli lähedal, tõestati alles 1967. aastal. Tõestati otseselt, leides sealt tulekivist tööriistu.
Üks asi on öelda, et siin elasid inimesed ja seal põrkas Maaga kokku taevakivi. Teine asi on kindlaks teha, millal see oli. Kui pole kirjalikke ülestähendusi, tuleb vanust hinnata kaudsete andmetega nagu lokomotiivi riigiraudtee erastamisel. Meetodeid on mitmeid, ent nende kalibreerimine pole alati ühene. Kõik see tekitab vaidlusi.
Viimastel kuudel on ka Eestis tunda, et siinne kindel ja põhjalik geoloogiline aluspõhi võib hakata murenema. Esmalt tuli arheoloog Arvo Kriiska lagedale teatega, et Pulli asula polegi kõige vanem, vaid on veel üks teine ja merepoolsem, kus elati paarsada aastat varem. Möödunud nädalal sai teatavaks Taani teadlaste tulemus, et Kaali meteoriit ei pruugigi olla kukkunud 7500 aastat tagasi, nagu siiani arvatakse, vaid alles 2400 aasta eest. Nende tulemust kinnitab oma õietolmuanalüüsile toetudes ka geoloog Siim Veski.
ESIMENE INIMASUSTUSE nihkumine kaugemale ei ole nõnda hull, kui Kaali meteoriidi vanuse võimalik nihkumine 5000 aastat meie suunas. See sunnib ajaloole vaatama hoopis uue pilguga – ja uuesti üle lugema Lennart Meri veerand sajandi eest avaldatud reisikirja minevikku “Hõbevalge”, kus just sellisest võimalusest kõneldaksegi.
Kindlasti tuleb füüsikaliste dateerimismeetodite täiustudes teha muudatusi nii mõnegi arheoloogilise leiu vanuses. Ent kahtlemata ei saa muudatused olla nõnda suured, nagu Kaali puhul pakutakse. Tagatipuks esitab Eesti Entsüklopeedia 1989. aasta köide kraatri vanuseks 3500 aastat.
Kui õiged on nii akadeemik Anto Raukase varasem kui ka taanlaste uuem dateering, siis ei jää üle muud, kui tõdeda, et Kaali kanti kukkus 5000 aasta jooksul kaks taevakivi. Kui õigus on ka entsüklopeedial, mille geoloogilist osa toimetas ka Anto Raukas, kukkus veel kolmas Kaali meteoriit ehk kaalikas lisaks. Kui aga uute ja vanade dateeringute vahel läheb Eesti teadlaste seas parajaks vaidluseks, oleks sellest kasu nii jalgealusele geoloogiataevale kui rõõmu publikule.
