Kommunistid on ärevil
On ütlematagi selge, et säärane visiit mind vägagi üllatas. Tibladega ma enamasti ei suhtle. Ei olnud ma nende kamraadiks maa peal, ega seltsi ma nendega ka põrgus. Aga samal ajal ei sobinud ju ka külalist ukselt tagasi saata, eriti kui too pikast kõndimisest ähkis ja hingeldas. Kutsusin Brežnevi sisse ja pakkusin istet.
„Mis teid siis minu juurde toob, Leonid Iljitš?” pärisin ma jäise viisakusega.
„Sõbra ja seltsimehe pärast on mure,” vastas Brežnev. „Kuulsin, et Rüütel on päris üksi jäänud.”
„See pole küll tõsi,” vastasin mina. „Arnold elab kenasti koos oma naisega, on teised kohe nagu kaks turteltuvi, alati nokkapidi koos.”
Männipuust poisike
„Ei, ega ma tema eidest ei räägi,” seletas Brežnev. „Eit on muidugi alles, aga va Tarmo Mänd tegi putket. Küll on ikka maailmas tänamatust! Ma mäletan, mina ise kinkisin seltsimees Rüütlile männijuurika, ütlesin, et sul, sõber, on kuldsed käed, ehk mõistad sellest midagi naljakat nikerdada, kas laeva või krokodilli. Meil olid ju omal ajal Kremlis väga pikad koosolekud, siis ikka tehti sõnavõttude ajal ajaviiteks näputööd. Gromõko armastas kududa, Kossõgin meisterdas plastiliinist loomakesi, aga Rüütel tegi alati puutööd. Voolis lusikaid ja või määrimise nuge, aga seda männijuurikat keerutas käes ühte- ja teistpidi ning ütles siis: „Leonid Iljitš, sellest teen mina ühe poisi!” Ja selle aja jooksul, mil mina kõnet pidasin, oligi tal tore puupoiss valmis nikerdatud! Mitte just iludus, aga ometi targa ja terase näoga. Suslov kinkis talle veel oma soki, sellest sai puupoisikesele vahva tutimüts.
Jah, niimoodi see Tarmo Mänd sündis, otse poliitbüroo istungil! Rüütel armastas teda väga, kinkis põngerjale aabitsa ja võttis ilma kandidaadiajata parteisse, rääkis ikka, et kui tema vanaks jääb, siis on Tarmo talle toeks. Vanal inimesel peab ju olema keegi, kes talle supi sängi toob ja klaasi vett ulatab. Aga vaata nüüd, kuidas läks!”
„Mis parata,” ütlesin mina. „Meil on Eestis mitmeparteisüsteem, iga inimene võib oma tahtmist mööda valida.”
„Väga halb, et teil on selline süsteem,” vangutas Brežnev pead. „Selline süsteem ju lausa kutsub litutama ja üle aisa lööma. Meil oli omal ajal ainult üks partei ja keegi ei jooksnud kuhugi. Mina kardan, et siin on ikka naised mängus. Seal Reformi-erakonnas on neid igasuguseid, punapäid ja blonde... Noor mees, nagu Mänd, tema mõtleb ju alakehaga. Ega muidu üks aus kommunist nii segaseks ei lähe. Ma ju tundsin Mändi hästi, omal ajal polnud tal suuremat unistust, kui et kõigi maade proletaarlased ometi kord ühineks! Aga nüüd väidab, et on parempoolne! Mõni eit on ta ära teinud, kindel see.”
Hakkasin just Brežnevile vastama, kui jälle ukse taga koputati. Läksin avama ja seal seisab – Molotov! Ei noh, lausa vanade kommunistide kokkutulek minu tagasihoidlikus põrgukorteris!
„Mida teie soovite, Vjatšeslav Mihhailovitš?” küsisin ma pahuralt.
Stalini saadik
„Ma tulin selle Tarmo Männi asjus,” vastas Molotov, trügis tuppa ja vajus raksatades toolile, õigustades igati hüüdnime „kiviperse”. „Seltsimees Stalin on väga pahane. Ütleb, et see on häbiasi, et üks kõrge kommunist on partei pealiinist sedasi eemaldunud ja vajunud trotskismi sohu.”
„Ja mida te minust tahate?” hakkasin ma sellest jamast juba tüdima. „Mina pole ometi Tarmo Männi lapsehoidja. Astus Reformierakonda, siis astus, jumal temaga. Andrus Ansip on ka muide endine kommunist.”
„Trotskist!” täpsustas Molotov ja vibutas hoiatavalt näppu. „Seltsimees Stalin palus seltsimees Rüütlile edasi anda, et reetur ning lääne ees lömitaja Tarmo Mänd tuleb viivitamatult arreteerida ja kohtu alla anda.”
„Seltsimees Stalin on põrgus ajast maha jäänud,” ütlesin mina. „Eesti on vaba maa ja Tarmo Mänd võib vahetada parteisid või sokke, keegi ei saa teda keelata.”
„Rüütel ei oleks tohtinud ennast nii noorte meestega ümbritseda,” ohkas Brežnev nurgast. „Noor mees on nagu rändpunalipp, tema ei püsi kodus. Aga haigete vanainimeste peale võid sa iga ilmaga kindel olla, nemad vedelevad rahulikult ahju peal. Mina lähtusin oma kaadripoliitikas alati sellest. Lesisime kõik kõrvuti tilgutite all, pikas reas, ja polnud seda hirmugi, et keegi reedaks ja minema kõnniks. Kui sul ikka enam jalgu pole, kuhu sa siis kõnnid? Ei kõnni kuhugi!”
„Meie igatahes seda asja nii ei jäta!” teatas Molotov. „Oleme juba moodustanud eranditult Nõukogude Liidu kangelastest koosneva diviisi, mille ülesandeks on käia Tarmo Mändi kummitamas. Ja seda diviisi juhib marssal Žukov isiklikult. Juba täna öösel ratsutab ta valgel hobusel Tarmo Männi magamistuppa, rõhub reeturi rinda, keerutab tema voodilinad köieks ja ajab magaja kukla higiseks.”
„Mina lähen jällegi Rüütlile külla,” lubas Brežnev. „Ilmun talle unes, trööstin ja kuivatan vana seltsimehe pisarad. Leidku mu vaene sõber vähemalt uneski lohutust!”
Kommunistid lahkusid. Tegin aknad lahti, et värske põrguõhuga tuba tuulutada, ning asusin parandama Molotovi kivikõva tagumiku poolt lõhutud tooli.
