Kõnepidamatuse asemele faktiteadmised
Ajaloolasena on haridusminister Tõnis Lukas küllap tudeerinud tarku raamatuid – aga haakunud oma lugemusega ajaloolisse minevikku, millest tänapäeva tegelikkus oluliselt erineb. Ehmatusega tuleb tõdeda, et haridusministri ettekujutus pedagoogikast on ajast maha jäänud ning esindab tänase koolipraktikaga halvasti haakuvaid kinniskujutelmi.
XIX sajandi algusveerandi kultuuritegelane Johann Heinrich Rosenplänter kurtis ühes lugemispalas, et rahvas peale aabitsa muud lugeda ei oska. Ta leiab, miks: "Nemmad on keik peast [= pähe] õppind, se on minno arwates nende rummaluse sü [= põhjus]." Ja 28. augusti Eesti Päevalehes vastab Eesti praegune haridusminister Tõnis Lukas küsimusele "Milline on tänaste gümnaasiumilõpetajate vaimne tase?": "Eesmärgiks on see, et meie gümnaasiumilõpetajad oleksid hea analüüsivõimega inimesed, kellel ka baasteadmised kõigist valdkondadest. Hetkel on tasakaal paigast ära – lõpetajatel on faktiteadmised küllaltki head, aga analüüsivõime puudulik."
Toogem siis haridusministrile näiteid tema arvates "küllaltki headest faktiteadmistest". Värske augustikuine noorte-ajakiri Xpress küsis modellindustegelannadelt, millal alustas Martin Luther usureformatsiooni, ja sai vastuseks: "Martin Luther King vä? Mingi keskaja variant. Ma ei mäleta." Küsimuse peale, kas inglise keel on germaani keel, tuli: "Issand jumal! Ei ole." Ja küsimusele, mis linnas asub Pisa torn: "Pisa torn on Roomas".
Ehk modellinduses tõesti koolitarkust ei mäletata. Aga tänavu Tallinna Pedagoogilisse Ülikooli astuda proovinud keskkoolilõpetajad arvasid, et Martin Luther oli "1517 Ameerikas tegutsenud Lõuna-Aafrika liider, kes nõudis vabadust mustanahalistele", et Galileo Galilei oli "USA astronoom, kes leiutas pikksilma ja galeidoskoobi", Mikolaj Kopernik "XX sajandi vene sõjamees", Adolf Hitler aga "XIX sajandi saksa revolutsionäär ja presitent (!), kardetud mees".
Ning seda, kui võõrad on tõelised faktiteadmised isegi televiktoriinide tegijaile, reedab nii tõsiasi, et vastajad ei tea "Fausti" autorit, kui ka korraldajate keelekasutus, kus Michelangelo esineb "maikeländzhelo" ja Victor Hugo "viktor hjuugo" varjunime all.
Neurofüsioloogias tuntakse afaasia nimelist nähtust, kus kõnevõime on pärsitud suurajukahjustuse tottu. Afaasiat on kaht liiki. Ühel juhul (staatiline afaasia) ei suuda patsient kokku panna terviklikke laused ja tema jutt koosneb vaid üksikutest sõnadest, mis kõik on õiged, aga lootusetult seostamata. Teisel juhul (dü-naamiline afaasia) võib patsient moodustada pikki ja keerulisi lauseid, aga tema ringiratast ketrav jutt ei saa pihta põhisõnadele, asjale enesele.
Tõnis Lukas arvab koos Rosenplänteriga, et meie gümnaasiumilõpetajate häda on võrreldav staatilise afaasiaga: "faktiteadmised on küllaltki head", aga seoste loomise oskust pole.
Tegelikkus kinnitab selgesti muud: keskkoolist tulnud suudavad esile tuua vägagi lobedat juttu (neid dresseeritakse selleks kirjandi või "essee" kirjutamist õpetades), aga nad ei tea eriti midagi ütelda. Sedasama võib tõdeda ajakirjanike kohta: loo teevad valmis päris ladusa, aga kultuuriloolised andmed seal sees on valed või vildakad.
Nentigem, et Eesti nüüdishariduse põ-hitoodang pole mitte teadmiste ülekül-lus, vaid logorröa, kontrollimatu sisutu kõnepidamatus, mis eriti väljakutsuvalt kostab raadiost ning televisioonist ja kirjab trükiveerge. Faktiteadmiste allahindlust, sisulist harimatust õhutavad "mälu koormusest vabastamise" kampaaniad, mida uhkelt nimetatakse tiigrituurideks. Ainult arvutisõrmiseid tagudes saab targaks sama vähe kui klaveriklahvidel klimberdades saab pianistiks. Õppida on ikka ka vaja! (Mäletan, et rääkisin sellest juba Teisel Eesti Noorsoo Foorumil.)
Hariduspoliitiliselt oleks nüüd tarvis mõneks ajaks jälle "kahurid teisele pardale veeretada". Tarvis oleks jälle hakata koolis pähe õpetama aluslikke ja püsivaid faktiteadmisi, milleta meil poleks õigust eurooplase nimele. Aeg on hakata töötama selle nimel, et muidu imeosavalt seoseid luua oskav keskkoolilõpetaja ei kirjutaks enam ülikooli astudes: "William Shakespeare – XVIII sajandi USA kirjamees, kes kirjutas "Hamleti" ja "Fausti"" või "Martin Luther – XIV/XV sajandi väliseestlane, usumees, kes rajas Lutteri usu". Kas seda oleks palju tahta?
