Konsensus, populism ja paigalseis. Kui õige võrdleks Eestit Šveitsiga?

Konsensus Eesti moodi on tähendanud seda, et on üksainus tõde, millega kõik peavad nõus olema.

Eestit ja Šveitsi on vahel lõbus võrrelda. Kaks pisikest riiki, mis on ajaloos ikka olnud suurte naabrite vahele litsutud, kuigi šveitslasi kaitseb palju raskem maastik. Meid ühendab aga visadus omal maal kõige kiuste ellu jääda. Meie kasvatasime siis küll alles kartuleid, kui Šveits ehitas juba panku. Poliitiliselt oli Šveits meile eeskujuks 1919. aastal, kuid tänapäeva Eesti kardab šveitsilikku referendumivaimustust nagu tuld. Ja Šveits teab, kuidas rikkaks saada. Meie jaoks on „rikas” endiselt „vaenlane”.

Alustaks poliitikast. Kas meie kujutaksime ette Eesti valitsust, milles istuksid korraga Mart Helme, Jevgeni Ossinovski, Margus Tsahkna, Taavi Rõivas, Edgar Savisaar ja Andres Herkel? Seda nimetataks konsensuseks. Šveitsis on niisugune kord kehtinud 1959. aastast alates ja andnud võimule ligipääsu kõikidele parteidele. Peale selle saaksid kõik parteide juhid veel presidendiametis oma aastad ära proovida.