Nii on ta oluliselt mõjutanud Eesti Kultuurkapitali kujunemist ja seeläbi ka tema tänast ilmet.
1921. aastal kehtestas valitsus Kultuurkapitali asutamise seaduse. See koosnes ainult viiest punktist ja oli väga pealiskaudne.

Riigivanema Konstantin Pätsi soovitusel jäi eelnõu kui liiga üldsõnaline hiljem riigikogus kinnitamata. Ometi jõudis rahaminister selle seaduse alusel välja anda määruse, mille alusel hakati Kultuurkapitali heaks raha korjama. Enne kui seadus lõpuks vastu võeti, jõuti koguda ligemale 600 000 kroonine varandus.

Seadust täiendati ja esitati taas. Vahepeal sai riigivanemaks uuesti Konstantin Päts, kes võttis seaduseelnõu taas tagasi ja koostas siis ise uue eelnõu.

Nüüd jõudsid seaduseelnõusse ka sihtkapitalid, neid varem ei olnud. Ilmselt oli ta Soomes asumisel olles tutvunud ka seal loodud kapitalide ja fondidega.

Lisaks oli tema institutsionaalse riigikäsitluse aluseks tees, et eluõigus on vaid neil organitel, mis on rahva elust ja vajadustest välja kasvanud ning riigikehasse sulandunud: “Asutuste elu seob üksikud rahvapõlved ja pärandab tulevikule mineviku võitude ja kaotuste vilja. Inimesed sünnivad ja surevad, kuid asutused elavad põlvest põlve”.

Ideaaliks oli tugeva ja hästitoimiva asutuse loomine. Riigikogus toimunud arutlustel sooviti Kultuurkapitali tulude osas piirduda ainult riigieelarvest selleks määratavate summadega, kuid sellele vaidles kõige enam vastu Konstantin Päts, leides, et “paar marka pudelilt kultuuri heaks juurde panna on kergem kui 30-40 miljonit marka selleks riigikassast võtta”.

Riigikogule esitatud seaduseelnõus olid esindatud 5 sihtkapitali – kirjandus, muusika, kujutav kunst, näitekunst ja kehakultuur. Arutelude käigus sooviti lisada nii karskustöö kui ka ajakirjanduse sihtkapitalid, neist viimane läks ka hääletusel läbi.

Eesti Kultuurkapitali seadus võeti riigikogus vastu 5. veebruaril 1925. Seadust muudeti korduvalt, 1927. aasta muudatuste alusel moodustati Kultuurkapitali juurde ka Kultuuripoliitilika komisjon, mille üheks liikmeks oli ka Konstantin Päts.

Suuresti tänu selle komisjoni aktiivsele tegutsemisele algasid Kultuurkapitali tegevuse viljakaimad aastad, mil Kultuurkapitali nõukogust lähtusid mitmed olulised kultuuripoliitilised algatused.

Näiteks pandi paika rahvamajade võrgu rajamise põhimõtted. Tegemist on ilmselt kõige edukama Eesti kultuuripoliitika näitega. Eesmärgiks oli rajada Eestisse optimaalne rahvamajade võrk 1950. aastaks, tegelikult jõuti selleni aga kümme aastat varem.

Juristina koostas ta tollal ka mitmete sihtasutuste põhikirjad, nende seas Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kultuurfilmi omad.

Ometi oli ta Kultuurkapitaliga ikkagi rahulolematu, kuna ”kultuurkapitali summad ei ole tõesti meie kultuuri alal senini midagi uut luua saanud, vaid ainult seda on suudetud jätkata, mis meil juba enne olemas oli”.

Tänu sellele muudeti seadust veel mitmeid kordi (1934 ja 1935) kuni 1938. aastal võeti vastu täiesti uus seadus. Kultuurkapital oli sedavõrd tugev, et pidas vastu ka esimese nõukogude aasta.
Kõige rohkem kujundas teda just Konstantin Päts, tänu temale erineb ka meie tänane Kultuurkapital teiste maade analoogsetest fondidest oluliselt, seda nii sihtkapitalide kui ka tulubaasi poolest. See asutus on koguni nii eriline, et Karl Martin Sinijärv on Kultuurkapitali olemasolu koguni Eesti imeks nimetanud.

1935. aastal võeti riigivanema dekreediga vastu Rahvakultuuri ja rahvahariduse nõukogu seadus.
Nõukogu käis küll koos vaid mõned korrad, kuid seal otsustatu sai riiklikuks poliitikaks. Esimene koosolek toimus 24. märtsil 1935 aastal Konstantin Pätsi ja Kaarel Eenpalu eestvedamisel.

Nii otsustati nõukogu esimesel koosolekul hakata emadepäeva riiklikult tähistama. Esimest korda tähistati emadepäeva Eestis Udernas 1922. aastal Naiste Karskusliidu ja Helmi Mäelo eestvedamisel. Aasta-aastalt järjest populaarsust kogunud seltside algatus juurdus tänu riiklikule tähistamisele lõplikult.

Nõukogu pani aluse ka kodukaunistamisaktsioonide läbiviimisele. 1936. aastal asutati Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee, 1938. aastal tegutses juba 1041 kodukaunistamiskomiteed.

Kodukaunistamisega oli tihedalt seotud ka rahvuslipu kasutamise propageerimine. Taheti, et rahvuslipp lehviks 1935. ja 1936. aasta võidupüha ajal igas kodus.

Nõukogu üheks põhiküsimuseks oli raamatuaasta korraldamise kava läbiarutamine. Selleks otsustati luua raamatuaasta fond, anda välja juubelimargid ja rinnamärk. Ootamatult kujunes aruteluteemaks ka üleminek gooti kirjalt ladina kirjale. Muutus juurdus aeglaselt ja lõppes põhiliselt 1940. aastaks.

Meie tänase haldusreformi läbiviimise juures tasuks meenutada ka seda, et tänase valdade arvuni jõuti tegelikult 1939. aastal jõustunud valdade reformi teel. Valdade ümberkorraldamise kava töötati välja juba 1935. aastal.

Reform teostati väga kiiresti, sisuliselt aastaga. President kirjutas vallapiiride muutmisele alla oktoobris, seadusena jõustus see 1. aprillil 1939. Senisest 369 vallast jäi järele 248 valda. Sisuliselt on see lähtekohaks tänasele reformile.

Need on vaid mõned näited valdkondadest, kus Konstantin Pätsil on olnud oluline roll meie tänase elu kujundamisel. Millega veel hinnata poliitiku suurust kui mitte tema poolt jäetava jäljega?

21. juuni 1940 sündmused tulid kõikidele üllatusena. Lootused, et Venemaa peab lepingutest kinni, ei täitunud. Samuti ei täitunud lootus, et hiljemalt septembris algab sõda Venemaa ja Saksamaa vahel.

Päts küll uskus, et küll asjad lahenevad, peab ainult kannatust ja julgust olema ning tuleb hoida meeleolu ja häid närve. Kes meie juhtivatest poliitikutest oleks selles olukorras pääsetee leidnud? Tegelikult ei olnud Eestil 1940. aastal mingit lootust, väikeriigid olid vaid vahetuskaubaks suurriikide laual.

Millise jälje jätavad endast aga meie tänased poliitikud? Kuidas me peaksime suhtuma näiteks nendesse, kes tahavad anda Venemaa annekteeritud Eesti territooriumid lihtsalt ära?