Koolikatsed ja suhkrupaanika
Mu kõige vanemal lapsel on taskus põhikooli lõpu-tunnistus Westholmi gümnaasiumist, järgmisel 32. keskkoolist ja kõige nooremal prantsuse lütseumist. Kõik vahvad koolid, ükski lõpu-tunnistus pole järgnevaid uksi niisama lahti teinud ega neid ka kinni lükanud. Kindlasti ei saa isiklik kogemus olla aluseks üldrahvalike kirgede analüüsil, aga lähtehoiakuks on ta paratamatult. Kummalisel kombel on küsimusest „Kas katsed 1. klassi astumiseks tuleks keelata?” saanud meie hariduselu üks kuumemaid kartuleid. See on üks kahest haridusteemalisest põhivalikust, mille üle tuhanded valijakompassi täitjad praegu pead murravad. Ja kartuli kuumust tunnevad omal nahal Tallinna haridusameti töötajad, keda Eesti Ekspressi andmetel (EE 27.1) ei sõimata mitte niisama, vaid lausa inglise keeles. Suure hulga Eesti inimeste hing on haige ja nõuab tohterdamist.
Kõigil on õigus
Kuumal kartulil on vähemalt neli osapoolt. Kõige jõulisemad on unistajad – lapsevanemad, kes on veendunud, et just X kooli pääsemine toetab parimal viisil nende unistust lapse ilusast tulevikust. Kindlasti on neil õigus niimoodi mõelda ja selle nimel pingutada – kuhu siis veel elus panustada kui mitte oma järeltulijatesse. Unistajate motiivid on mitmekesised, alates soliidsest peretraditsioonist käia põlvkonniti just selles koolis kuni kaalutlusteni koolivormi ja uue Hummeri värvi kokkusobivuse kohta. Nende unistajate innukus on erinev: on neid, kelle soov on mõõdukas (kui laps sisse saab, on hästi, kui ei saa, pole draamat), aga ka neid, kes lausa kirglikult ponnistavad, vahetades lapse eliitkooli saamise nimel elukohti, palgates koduõpetajaid ja lootes eelkoolidele. Kõiki neid unistajaid ühendab tõsimeelne osalemine koolikatsetes. Tallinna puhul võiks unistajate rühma arvata ligi 15% 1. klassi minevatest õpilastest koos nende taustajõududega. Teine rühm on pettujad ehk lapsevanemad, kes sooviksid panna oma maimukese kodulähedasse kooli, aga sisseastumiskatsete tõttu sinna ei saa. Kui Tõnismäel elav väike Villem peab seetõttu hakkama Mustamäel koolis käima, siis on nii tal endal kui ka emmel-issil õigus veidi pahur olla. Pettujate hulka on raske hinnata, siiski võib arvata, et näiteks kesklinna elanike hulgas on neid märkimisväärne hulk. Mängu kolmandaks osaliseks on koolid, kes on harjutud oma õpilaskonda valima. Need rahvakeeli eliitkoolid usuvad, et õpilaste tulv peegeldab kooli head tööd ning seda keelata oleks lollus. Loomulikult on ka neil õigus nii mõelda, hakata head tööd keelama oleks tõepoolest jabur. Neljas osapool on poliitikud ja haridusametnikud, kellel tuleb esimese kolme rühma tahtmised kokku sobitada. Ja seda soovitavalt sellisel moel, et kõik oleksid õnnelikud. Nagu elu näitab, pole see võimalik, mis sest, et kõigil on õigus. Erinevad õigused ei sobi lihtsalt kokku, kellegi tahtmisi tuleb paratamatult kärpida.
Nagu suhkrupaanika
Kõige selle taustal tuleb meil püstitada võtmeküsimus: kuivõrd erinevad on Eesti koolid tegelikult? Kas koolist X saadav haridus tõepoolest „loob paremat tulevikku”? Või pole vahet, millises koolis laps oma esimese kooliastme läbib – tubli junts saab hakkama sõltumata kooli numbrist ja nimest? Teisisõnu – mil määral peegeldab tung „paremasse” tegelikke erinevusi koolide vahel ning mil määral on massilise kooliotsimise puhul tegu hoopis suhkrupaanika moodi irratsionaalse rahvaliikumisega? Kord aastas avalikkuse ette ilmuv ja riigieksamite alusel kokku pandud Eesti koolide pingerida justkui toetaks arusaama, mille kohaselt Eesti koolid on erinevad ning paremasse jõudmiseks tasub pingutada. Samal ajal tuleb tähele panna, et pingerida kirjeldab olukorda gümnaasiumi lõpus ning pakutud järjestus on rõhutatult ühekülgne.
Vaevalt saab 100-punktiline kirjand mingil moel ennustada head hakkamasaamist elu- ja töömaailmas, kus läheb vaja suhtlemisoskust ja ettevõtlikkust, loomingulisust ja kriitilist mõtlemist. Ehk siis omadusi, mille kohta riigieksamid suurt midagi ei räägi. Märksa tõsisemalt kui pingeridu võtaksin ma hoopis PISA haridusuuringut. See viitab, et tegelikult on erinevused Eesti koolide vahel väikesed, kooli-süsteem on ühtlaselt tubli ja pakub igal pool head haridust. Tundub, et mitmete meie kaaskodanike peas on koolidevahelised erinevused suuremaks rebitud, kui nad tegelikult on. Tegelikult võib laps saada nii hea lähtepositsiooni edasiseks kui ka tuksikeeratud närvisüsteemi suvalisest koolist – sealhulgas eliitkoolist. Loomulikult on koolid erinevad, aga mitte parem-halvem-skaalal. Mõnest saad rohkem drilli, aga kaotad lapsepõlverõõme. Teises pakutakse küll vabadust ja loomingut, aga matemaatikaolümpiaadide võitjaid sealt ei tule.
Ideaalmaailm
Põhjamaises kultuuriruumis on kombeks arvata, et väikestel lastel on kõige sobivam käia kodulähedases koolis, et laste varajane selekteerimine (lasteaias või esimesse klassi minekul) tubliduse, taibukuse või muu sellise alusel pole põhjendatud ning et kõik koolid, sõltumata asukohast, peaksid pakkuma enam-vähem ühesarnase kvaliteediga õpetust. Varjamatu uhkusega kirjeldab sellist ideaalmaailma Soome haridusminister Henna Virkkunen 22. jaanuari Eesti Päevalehes („Meil ei ole halbu koole”). Kindlasti pole ka Soome hariduselu vaid suur lillepidu, aga midagi paremat pole maailmast ka eriti leida. Soome on hariduse valdkonnas maailma absoluutne tipp, kus käiakse hordide kaupa õppust võtmas. Ka Eesti pole ideaalmaailmast kaugel, kas või juba mainitud haridussüsteemi sisemise homogeensuse mõttes. Ideaalmaailma poole püüdlemine on kirjas ka eelmisel suvel vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uues versioonis, mis ütleb, et „põhikool on kohustatud võtma õpilaseks vastu kõik selleks soovi avaldavad koolikohustuslikud isikud, kellele see kool on elukohajärgne kool”. Teoorias võiks see välja näha nii, et iga laps alustabki oma esimest klassi koolis, mis on tema kodule kõige lähemal. Tegelikkuses, näiteks Tallinna kesklinna puhul, on teooria praktikasse rakendamine pehmelt öeldes keeruline.
Kartuli jahutamine
Vaatamata ülesande keerukusele tuleb koolipiirkonnad välja joonistada ja need ka ellu rakendada, kasutades kas või Triin Lauri ja Kaire Põderi välja pakutud skeemi („Kuidas jagada eliitkooli kohti”, EPL 6.1). Paraku ei võta see maha pingeid ühiskonnas – neid, kes ei satu oma unistuste koolimajja, jääb ikka palju. Tegelik lahendus on unistuste ratsionaliseerimises. Me peaksime ühiselt abistama neid toredaid kaaskodanikke, kes kogu teemat ülemäärase kirglikkusega võtavad ja oma lapse kooliminekust perekondliku tsirkuse teevad. Teadagi on jagatud veendumuste nihutamine keeruline ja aeganõudev töö. Kuid siin võiksid kasuks tulla mõned üpris lihtsad sammud. Kuna me kõik armastame pingeridasid, võiks haridusministeerium edaspidi hinnata ja reastada koole näiteks koolirõõmu või -vägivalla alusel, ehk ka loomingulise mõtlemise või stressitaseme põhjal. Koolid ise võiksid aga avalikustada oma sisehindamise tulemused, kust leiab palju huvitavat. Pilt läheks kohe kirjumaks ning nii mõnigi lapsevanem saaks argumente selleks, et suunata oma maimuke mitte stressi-, vaid hoopis rõõmukooli.
Õpetaja vabadus
Unistajate surve vähenemine tuleb kindlasti kasuks ka eliitkoolidele. Nii lüheneksid järjekorrad nende uste taga ja need koolid saaksid oma tublidust tõestada mitte ainult tänu valitud seltskonnale, vaid seeläbi, et suudavad ka kirju kontingendi viia heade tulemusteni. Tundub, et ka neil endil on ebamugav korraldada massilisi ülekuulamisi kuue-seitsmeaastastele mudilastele, teades, et nood selle tegevuse sisust ja mõttest tuhkagi aru ei saa. Täie rauaga selektsioon ja konkurents võiks jääda ikka (põhikoolist eraldatud!) güm-naasiumitasemele. Pingeid aitaksid mahendada ka koolide tegevustingimuste ühtlustamisele ja õpetaja staatuse tõstmisele suunatud ponnistused. Soome tuntumaid õppekavateoreetikuid ning hiljuti Tallinna ülikoolis professorina tööle asunud Tero Autio väitel on Soome kooli edu taga õpetajakutse populaarsus: parimad lõpetajad lausa trügivad õpetajakoolitusse! Sellel omakorda on kaks põh-just. Esiteks on Soome õpetaja vaba inimene, õpetajakutsel on vaba ja loomingulise elukutse aura ning ka tegelik sisu. Just õpetaja ise otsustab, eriti põhikoolis, nii õpetuse sisu, korralduse kui ka hindamisviisi üle. Teiseks on õpetajate ametiühing tugev ja mõjuvõimas organisatsioon. Vaba inimese tunne koos tugeva seljatagusega ongi põhjuseks, miks õpetaja positsioon on Soome ühiskonnas nii kõrge ja koolid nii tubliks saanud. Selles suunas tasub ka Eestil pingutada.
