Koolitee: Ainult parim on küllalt hea minu poistele
Heinz Valk, Westholmi Gümnaasiumi vilistlane
On hämmastav, et hoolimata inimkonna tohutust tarkusest ja kogemustest ei ole tänaseni suudetud leida inimlapse kasvatamiseks-harimiseks sellist moodust, mille tulemuslikkus oleks väljaspool kahtlust.
Võib-olla on aastatuhandeid kestnud otsingute ebatäiuslikkuse põhjuseks asjaolu, et kõigist teadaolevaist kõrgemaist elusolendeist on inimene oma vastuolulisuses kõige ebausaldatavam, sest on ta ju lapseeast alates suuteline nii ülevateks kui ka jälkideks tegudeks.
üks mees, kes oma elutööks seadis pürgimise täiusliku kooli poole, oli Jakob Westholm, kelle sünnist möödus esmaspäeval, 12. mail 125 aastat. Ta kuulus sellesse ülima teotahte ja suutlikkusega eesti haritlaste põlvkonda, kelle töö tulemusena sirgus lühikese ajaga maailmale tundmatu matsirahva seast hulganisti kõrgvaimsusega avaliku elu tegelasi, kes suutsid end ühtviisi loomuomase vabadusega tunda nii kodutalu õuemurul kui Euroopa pealinnade parketil.
Alustanud peaaegu tühjalt kohalt (sest mida silmapaistvat selles vaeste eesti agulipoiste lugemaõpetamiseks asutatud Väikelastehoiu Seltsi algkoolis sai olla, kuhu Jakob Westholm 1903. aastal tööle asus), jõudis ta Tsaari-Venemaa tõrksa ametnikkonna ja lakkamatu rahapuudusega heideldes kahekümne aastaga nii kaugele, et võis tühisest koolikesest eliitgümnaasiumiks kujunenu iseloomustuseks öelda: "Ainult kõige parem on küllalt hea minu poistele!"
Kahjuks jääb meil alatiseks teadmata, milleks need "ainult parima" abil haritud mehed oleks vabades rahuaegsetes oludes tõeliselt suutelised olnud, sest vaevalt jõudis nii lootusrikkalt ellu astuda iseseisvas Eestis kasvanud esimene westu-poiste põlvkond, kui neid tabas purustav kokkupõrge uute Euroopa võimudega, kelle silmis ei olnud enam eluõigust Westholmi Gümnaasiumis omaksvõetud õilsatele hoiakutele. Ja kui kõige krooniks läänemaailm vahetas Jaltas aumehelikkuse hetkepoliitika juudaseekliteks, siis jäi westu-poistele vaid üks võimalus - oma väärikuse puhtana hoidmine. See neil ka õnnestus, sest vallutajatega kaasasörkijaid leidus nende seas vaid näputäis. Eks ütle seegi midagi Jakob Westholmi poolt saavutatu kohta.
Tänaseks on Westholmi Gümnaasiumist saanud vaid kaunite minevikuliste õhkamiste kuldne tähis, millesse on ladestunud nii tõtt kui luulet. Ent milles siis peitub selle kooli erilisus ja üle aegade kestev lumm?
Ei suuda minagi seda loori kergitada.
On üldteada, et hea hariduse võib anda nii mõnigi kool, kuid selleks, et ühest põlvepikkusest nudipeast kooliaja vältel kujundada vabale mehele omase väärika eluhoiakuga ja maailma eelarvamustevabalt mõistev härrasmees, selleks läheb vaja midagi sellist, mis ei väljendu üheski õppekavas ega kasvatusvõtetes. Vast ehk Jaan Krossi "Wikmani poiste" ainetel loodud telefilmis võis vastuvõtlik vaataja sellest midagi tabada.
Ent mis juhtuks, kui keegi püüaks jätkata Westholmi Gümnaasiumis 1940. aastal katkestatut?
Usun, et tal oleks tublisti raskem kui Jakob Westholmil tsaarivõimu ajal. Kõige muutmisega müüdavaks-ostetavaks on uus üliliberaalne Eesti riik valinud sellise tee, mis üha kaugeneb euroopaliku humanismi aluseks olevast kristlikust eetilisusest. Demokraatia sildi varjus õigustatav labasus ning sigaduste nimetamine inimõigusteks lükkaks selle uue Jakobi varem või hiljem Lääne-Viru maakohtuga sarnaste õigusemõistjate silmakirjaliku käe alla.
Kas tuleb äsjaöelduga tõdeda, et ka vana Jakobi elutöö osutub tagantjärele vaadates sõelaga vee kandmiseks?
Nii lootusetu see asi vast siiski pole. Olen lõppenud talvel Tallinna bussides märganud kahte juhust, mil õpilased raugale istet pakkusid. Võib-olla saab sellest riismest kunagi ka uue Westholmi Gümnaasiumi algus.
