Kui kellelgi oli valimisliitude suhtes möödunud nädalal kahtlusi, siis Koonderakonna pühapäevane kongress lõi õhu klaariks: Koonderakond pelgab üksi valimistele vastu minna. KMÜ-2 sünnib. Seda kongressil ei räägitud, aga igale kõrvaltvaatajale on selge, et uus valimisliit ei saa olla vana nägu, sest see ei moodustu programmiliselt ega nimekirjaliselt enam Koonderakonna eestvedamisel. Jämedat otsa hoiavad enda käes Maarahva Erakonna ning Pensionäride ja Perede Erakonna funktsionäärid. Mõõdukad võivad veel paari pastlaid läbi kulutada, aga mis parata! Õigus jääb küll neile – valimisliidud, eriti Eestis harrastataval kujul, vähendavad seda hädavajalikku erakondlikku vastutust, milleta pole võimalik demokraatlikku riiki ehitada. Kuid Riigikogu ei nõustu valimisliitudest loobuma. See ei toimu vabatahtlikult (mida kinnitas Koonderakonna otsus) ja on ebatõenäoline, et liiduvastaste vastav seaduseparandus, kui seda peaks sügisel veel kord üritatama, Toompeal läbi läheb.

Ühelt poolt istub praeguses Riigikogus märkimisväärne hulk rühmitusi, kelle juhtfiguurid näevad korrapäraste vaheaegadega halba und, kuidas nende erakond jääb 1999. aasta märtsis viie protsendi künnise taha. Koonderakond ei ole selles mõttes kaugeltki ainus. Venelaste pääs Riigikokku sõltub valimisliidu moodustamise võimalusest, nagu ka Maaliidul või Arenguparteil. Aga kahtlemata painavad ka Isamaaliitu vahetevahel tõehetked, kus aritmeetilised tehted tõrguvad andmast soovitud tulemust ja eks kõverdu Rahvaerakonna pea kohal mitu küsimärki, mis teevad liitlastega koos minemise soovitavaks.

Teiselt poolt ei taha too valijaskond, kes peab poole aasta pärast sedelile eelistuse märkima, ka veel mitte kaheksandal taasiseseisvumise aastal teha oma valikut erakondade lahknevuse järgi. Riigikogu VIII koosseisu paljude tegematajätmiste hulka kuulub seegi, et ükski koalitsiooni ega opositsiooni erakond ole suutnud endale kujundada nägu, mis erineks oluliselt partneritest, kellega lähemalt läbi käiakse. Isegi too kolmikjaotus – Ühinenud Opositsioon, KMÜ ja Keskerakond –, millele sageli viidatakse, on paljus tinglik, mitte selgete eraldusjoontega.

Valimised on taas isikuvalimised. Tõsi, asjaolu, missugust poliitilist suundumust ja lahendust toetab või mille vastu kandidaat on, omab seekord suuremat kaalu kui kahel eelmisel korral. Ent valikut mõjutab märgatavalt üks teinegi tegur. Ilusatest lubadustest pole meil valimiste eel kunagi puudust tuntud, küll on aga need, kes pidanuks lubadusi ellu viima, osutunud ikka ja jälle puudelisteks.

Ja nii on üsna loogiline oletada, et võidu‰ansid kasvavad märtsis nimekirjal, kus on arvukalt usaldustäratavaid poliitilisi kujusid, kellelt saab oodata Augeiase tallide rookimist ja muid vägitükke Eesti elu õiglasemaks ning rahulikumaks muutmisel. Nimekirjade paljusus ehk otsuse langetamise liiga raskeks tegemine valijatele, kes orienteeruvad, mööngem, ikkagi väga laiades poolt- ja vastukategooriates, pigem peletab kui meelitab inimesi urnide juurde.

Nii või teisiti saab valitsuse moodustamine märtsis olema vaevaline ülesanne. Mõelge ise, kui kohtade jaotus tulevases Riigikogus on näiteks järgmine: KMÜ – 28, Keskerakond – 18, venelased – 6, Reformierakond – 16, MIR (Mõõdukad, Isamaaliit, Rahvaerakond) – 32 pluss üks mees, Aleksander Einseln, isikumandaadiga. Kuidas saaks nendest klotsidest kokku klapitada enamusvalitsuse? Kes seda juhiks?