Koostöövõime proovikivi
Andrus Ansipi hinnangul oli Mart Laari suurim möödalask poliitilises lasketiirus see, et ta surus riigis reforme läbi 1992. aasta meetoditega. Reformi- ja Keskerakonna võimuliit seda viga ei tee.
Mõned kuud tagasi võtsin Tallinnasse sõites peale hääletajast tütarlapse, kes matkas Külitsest Tallinnasse selleks, et saada karistusregistrist tõendit selle kohta, et teda ei ole karistatud. Tõendeid väljastatakse Tallinnas esmaspäeval ja neljapäeval 10-12 ja 15-16. Avalduse võib küll posti teel saata, aga järele tuleb paberile minna ilmtingimata ise; ela sa Tartus, Võrus või Valgamaal.
Ma ei tea väga täpselt, miks sellist tõendit tütarlapsele vaja oli. Seda nõudis vist perekond välismaal, kuhu tütarlaps lapsehoidjaks tööle tahtis minna. Aga ma tean täpselt, et ainuüksi Tartu politseiprefektuuris saab karistusregistrit vaadata kolm ametnikku ja ma olen veendunud, et registrit näevad ka kõigi teiste prefektuuride politseinikud.
Ja siis ma mõtlesin, miks küll kulutatakse miljoneid kroone sellele, et Eestimaa kontuurkaardile uusi jooni vedada ning nimetatakse seda uhkelt haldusreformiks. Samas sunnitakse inimesi kulutama sadu kroone ja kallist tööaega selleks, et saada Tallinnast kätte leheke paberit. Paberit, mille võiks põhimõtteliselt väljastada iga vallavalitsus. Kahjuks unustatakse ID-kaardi ja teiste megaprojektide käivitamisel, et palju asju, mis inimeste elu lihtsamaks teevad, on võimalik väga väikeste kuludega korraldada juba täna ja kohe.
Mind on mitmed võimult lahkuvad kriitikud süüdistanud haldusterritoriaalse reformi läbikukutamises. Kui see tõesti nii peaks olema, siis olen selle üle uhke. Aastasadadega kujunenud haldusjaotuse lõhkumine oleks Eestile ja eestlusele kokkuvõttes olnud märksa hukatuslikum ja kulukam, kui minister Pärnoja tuuldelastud miljonid. Ma ei arva kaugeltki, et halduskorraldust Eestis pole vaja muuta. Aga see pole pelk kaardijoonistamine, see on põhjalik riigi ja omavalitsuse ülesannete ja vastutuse ning tulude ja kulude ülevaatus ja kokkulepe.
Haldusreformimise tuhinas bürokratiseerusid meie kohalikud omavalitsused möödunud aastal meeletus tempos. Tartu linnavalitsuses kasvas vastuvõetud korralduste arv aastaga kaks korda ja seda vaatamata asjaolule, et lõpulejõudva omandireformiga seotud korraldusi oli tunduvalt vähem kui varem. Enamasti me vaid vormistasime kollegiaalselt otsuseid, kus meil otsustamise koht täielikult puudus, näiteks hooldajate määramisel. Teisiti öeldes – riik raiskas mõttetult ning kasvavas tempos oma niigi vähest haldussuutlikkust.
Kireabielu purunemine ja mõistuseabielu sünd. Kolmikliidu lagunemine meenutas mulle nooruses korduvalt nähtud pilti. Noored on suvesoojas lillelõhnalises kirehoos abiellunud, aga kui saabub elu argipäev, rabab üks teha tööd, et peret toita, teine aga kolab vaid päevade kaupa poes, et teenitut raisata.
Eestis on tekkinud uus liik kaane – nõustajad. Varsti peame ka poest pastaka ostmiseks hädavajalikuks nõustaja palkamist, kellele tava järgi tuleb miljon maksta. Kui kokku lugeda miljonid, mis mullu kulusid Tallinna Vee, Eesti Raudtee või Tallinna Teede erastamise nõustamiseks, saame summa, mida kannatab võrrelda riigi kuludega teadus- ja arendustegevusele. Head nõu saime aga selle kohta, et raudtee müüa kuriteo eest tagaotsitavatele, Tallinna Vesi erastada ettevõtte oma raha eest ning Tallinna Teed müüa võileivahinna eest kümne päeva jooksul. Kui see pole raiskamine, siis mis see on?
Ma ei pea Reformierakonna valitsusliitu Keskerakonnaga lihtsaks kokkuleppeks, sest maailmavaatelisi erinevusi on palju. Ometi on õigem need vaidlused ära vaielda ning saavutatud kokkuleppe järgi ausalt edasi elada, kui pidevalt kapriiside ja täitmata unistuste küüsis vaevelda.
Soomes on valitsuskoalitsioonis sotsid ja parempoolne Kokoomus ning parem-vasak skaalal nende vahele jääv Keskpartei on opositsioonis. Väga erinevate vaadetega erakonnad on säilitanud oma näo ning vaatamata koalitsioonipartnerite maailmavaatelisele erinevusele saame Soome arengut vaid kadestada. Ka Saksamaad on koos valitsenud kristlikud demokraadid ja sotsid ning kõik nende vahele jäävad erakonnad on olnud opositsioonis. Oluline on leida eesmärkides ühisosa. Ning kui ühiseid eesmärke on piisavalt, on ka koalitsiooni loomine maailmavaateliselt erinevate erakondade vahel põhjendatud. Muidugi peavad partnerid ausalt tunnistama, et sellise võimukoalitsiooni püsimise nimel tuleb erimeelsusi tekitavate programmiliste eesmärkide realiseerimisest loobuda.
Kõige kergem on võimu juurest ära kõndida. Isamaaliit on suutnud tülli minna partneritega nii Pärnus, Tartus, Tallinnas kui Toompeal. Valijad on aga andnud mandaadi valitsemiseks, mitte sellest hoidumiseks. Ja kui kõigiga ollakse tülis, siis kellega kavatsetakse teha koostööd uute valimiste järel? Kas valija annab koostöövõimetusele hääle?
Aeg olla on meil kõigil lühike, mitte olla jõuab alati. Reformierakond ei kavatse pärast kõike tehtut põgeneda. Kui soomlased saavad eriilmelise koalitsiooniga edukalt riiki valitseda, võiksime ka meie seda suuta.
Reforme reformide pärast pole vaja. Uuel valitsusel on kohustus lisaks suurtele riiklikele eesmärkidele (Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemine) tegeleda ka inimeste igapäevamuredega. Õieti peab see olema esikohal, koos väsimatu sooviga oma tegevust seletada. Hiljutised uuringud näitasid, et võrreldes 1991. aastaga on eestlastel oluliselt vähenenud valmisolek järskudeks muutusteks. Teisisõnu: inimesed ei ole enam nõus kartulikoori sööma, kui nad kindlalt ei tea, et homme tulevad lauale kasvõi koorega keedetud kartulid.
See oli Mart Laari suurim möödalask poliitilises lasketiirus: reforme ei tohi täna teha 1992. aasta meetoditega. Seletamise hind võib olla muutuste tempo aeglustumine, ometi tagab see otsuste arusaadavuse ning poolehoiu nendele, ka poliitikale ja poliitikutele laiemalt. Kuidagi ei tahaks aasta pärast näha televiisoris kuuse all istuvat sorgus peaministrit, kelle silm läheb särama ainult siis, kui ta meenutab kohtumisi välismaiste kolleegidega.
Siim Kallas suutis taibukalt käibele tuua Eesti krooni, millel põhineb Eesti tänane majandusedu. Oma raha rahvas usaldab. Ehk suudab uus valitsus taastada ka usalduse riigi ja rahva vahel.
Andrus Ansip on Tartu linnapea ja Reformierakonna juhatuse liige.
