Kõrgharidusreformi mõru maitsega komm
Teatavasti on kvantiteet ja kvaliteet tihti pöördvõrdelises seoses, mistõttu võivad mõlemad eesmärgid täitmata jääda.
Hiljutistest valitsuse esimesele sajale päevale antud hinnangutest tekitab enim hämmingut kiidulaul Jaak Aaviksoole selle eest, et ta kõrgharidusreformi eelnõu nii kiiresti valmis sai. Alles see ju oli, kui justiitsminister Michal kinnitas, et seadusloome peab muutuma aeglasemaks, läbimõeldumaks ja konsensuslikumaks – just nii pidavat „hea moos kommi sisse saama”. Nüüd aga, ignoreerides nii rektorite nõukogu kui ka üliõpilaskondade liidu ettepanekuid, on napi kolme kuuga ette valmistatud kümneleheküljeline eelnõu, et muuta põhjalikult Eesti kõrgharidussüsteemi. Lisaks vormilistele ebatäpsustele ja segastele formuleeringutele, mis parlamendis kindlasti ära parandatakse, on eelnõuga ka sisulisi probleeme. Nimelt püüab ta ühel ajal täita nii poliitilisi kui ka hariduslikke eesmärke, mis tõmbab aga haridusvankrit vastassuundades. On kaheldav, kas nõnda vanker üldse paigast liigub.
Poliitilises mõttes on sihiks n-ö tasuta kõrgharidus, mida IRL valimistel lubas. Valitsuse tegevusprogramm lubab omakorda kuni 2014. aastani suurendada riigieelarveliste kohtade arvu 40% võrra, et kõik praegu tasulisel kohal õppivad tudengid saaksid teha seda riigi kulul.
Teisalt püüab eelnõu lahendada palju tõsisemaid ja pikaajalisemaid hariduslikke probleeme, mille on sõnastanud ka Eesti kõrgharidusstrateegia ja mis puudutavad hariduse kvaliteeti ja rahvusvahelist konkurentsivõimet ning vastavust tööturu vajadustele ja arenguperspektiividele.
Ideaalses maailmas saavutaksime mõlemad head ja toetamist väärt eesmärgid, kuid paraku ei võimalda seda meie riigi rahanduslik seis. Seepärast oleks mõistlik otsustada ühe eesmärgi ehk siis kvaliteedi või kvantiteedi kasuks. Aaviksoo plaan pakub poolikut sünteesi, mis paneb tõsiselt kahtlema kogu reformi tulemuslikkuses.
Tasuline tasuta kõrgharidus
Mitmes osas on eelnõu väga toores, mis teeb mõjude hindamise raskeks. Igal juhul on aga selge, et plaanis on kaotada riigieelarveliste ja eelarveväliste kohtade erinevus. Seega võib esmapilgul tunduda, et kõik, kes ülikooli vastu võetakse, saavad tasuta õppida. Ent siin on üks suur aga.
Praegu on tasuta õppimise võimalus üliõpilasel, kes teeb seda eelarvelisel kohal täiskoormusega ehk täidab õppekava vähemalt 75% ulatuses. Eelnõu lubab tasuta õppida vaid sellel noorel, kes täidab 100% õppekavast ehk 30 ainepunkti semestris. Kas või üks ainepunkt vähem annab ülikoolile õiguse nõuda järgmise semestri eest õppemaksu. Ministeeriumi ametnikud kirjutavad ausalt, et tasuta õpingud on garanteeritud ainult esimesel semestril.
Seda kinnitab fakt, et seadusest ei kao tasulisi kohti käsitlevad sätted, vaid loobutakse hoopis riikliku koolitustellimuse mõistest. Vaid 30 ainepunkti täitmisel ei ole ülikoolil õigust nõuda üliõpilaselt õppekulude hüvitamist. Lisaks ei leia mitte kuskilt prognoose selle kohta, kui paljudele kõrgharidus tulevikus siis tegelikult tasuta on.
Võimalik, et absurdselt rangete edasijõudmise nõuete kehtestamise mõte seisneb hoopis kvaliteedi tõstmises. Või soovisid eelnõu algatajad muuta haridussüsteemi efektiivsemaks, kaotades ära nn igavesed tudengid? Meie kõrghariduse kesise taseme põhjuseid tuleb siiski otsida mujalt. Näiteks ei ole ülikoolide rahvusvahelistumise osas endiselt suuri tulemusi ette näidata. Sellest vaatepunktist on tegu pigem sammuga tagasi, sest kaob võimalus riiklikult rahastada mitte-eestikeelseid õppekavasid, mis raskendab välistudengite Eestisse tulemist.
Kus on sotsiaalsed tagatised?
Kvaliteeti pärsib kindlasti ka see, et täiesti ebatõhusa õppetoetuste süsteemi tõttu käib üle poole Eesti üliõpilastest tööl. Töötavad tudengid kulutavad aga mittetöötavatest keskmiselt kolmandiku võrra vähem aega õppetööle. Haridus- ja teadusministeeriumi koostatud „Ülevaade Eesti kõrghariduspoliitika arengutest 2006–2009” tunnistab, et olulist edasiminekut õppurite sotsiaalsete garantiide süsteemi loomisel pole, kuna valitsus ei ole tahtnud aastaid teemaga tegeleda. Praegu on küll väljatöötamisel uus õppetoetuste süsteem, ent see on pigem kosmeetilise iseloomuga.
Ilma neile probleemidele lahendust leidmata ei ole hariduse kvaliteedi seisukohast vahet, kas saada semestris 20 või 30 ainepunkti. Siinkohal võib retooriliselt küsida: kui üliõpilase jaoks on oluline saavutada iga hinna eest eksamil E, sest vabamas ja isikupärasemas ajakavas parimate hinnete poole püüdlemine toob kaasa rahalised sanktsioonid, kas tegu on siis kvaliteedi või pelgalt vormitäitega?
Hariduse reformimine on ettevõtmine, mille mõjud ulatuvad aastakümnete taha. Kindlasti vajab Eesti kõrgharidussüsteemi rahastamine ajakohastamist, kuid seda tuleb teha läbimõeldult ja osapooli kaasavalt. Kiirustamine ning eesmärkide selgusetus vaevalt häid tulemusi annavad – kui kommi sisse panna nii kehva moosi, siis tuleb ka komm päris mõru maitsega.
