Link kopeeritud!

Korvimeistri pere elab käsitöö keskel


Pärnumaal, Tori-Selja meierei kõrval elab oma perega ümbruskonna hinnatuim korvimeister. Pereisa Allan Lepik müüb käsitöökaupa otse koduukse ees.

Päikesekollaseks värvitud Sarapiku talu pea sajandivanune eluhoone asub Pärnu-Vändra-Paide maantee ääres. Nii näeb korvimeister igas möödasõitjas võimalikku ostjat.

Käsitöö müümine, oma õunapuuaed ja kartulimaa aitavad neljaliikmelisel maaperel eluga peremini toime tulla. Sarapiku talus elavad koos pereisa Allan, pereema Aili ning lapsed Argo (21) ja Anniki (10). Argo õpib viimast aastat Tallinna Merehariduskoolis laevamehaanikuks, Anniki käib Selja põhikooli 4. klassis. Pere vanim tütar Annely on juba oma kodu loonud.

Isa Allanit sundis koduseks jääma tervis. Aastaid töötas ta Tori-Selja meiereis, hiljem tegi ehitustöid ja küttis katelt. Raske füüsiline koormus tõi kaasa müratõve-nimelise kutsehaiguse, mida seljaoperatsioon vaid leevendas. Ka pereema pereema Aili on kodus invaliidsuspensioni peal. Varem teenis ta leiba UKU-le käsitööd meisterdades.

Tunneb korvipaju ära lehtede järgi

"Korvipunumine ei ole lihtne töö nagu sageli arvatakse," ütleb Allan. Eestis kasvab küll võsade viisi pajusid, kuid korvide valmistamiseks sobib neist ainult viis-kuus liiki, teab käsitöömeister. ülejäänud on liiga rabedad. "Nüüd tunnen õige korvipaju juba lehtede järgi ära," kinnitab Allan. "Algul ei mõistnud, miks mõni vits painutamisel katki praksatas."

õiget korvipaju leidub looduses väga vähe, seepärast tuleb ise kultuurpaju kasvatada. "Paju kasvab ruttu, suvega viskab oma neli meetrit juurde," seletab Allan ja õpetab, et parim vitste korjamise aeg on pärast lehtede langemist. Vitsad tuleb suures keedupotis läbi keeta, koorida ja üle hööveldada. "Suurem osa ajast kulubki materjali ette valmistamiseks," ütleb Allan. ühe klassikalise marjakorvi punub ta valmis poole päevaga.

"See töö nõuab kannatlikkust," kinnitab Allan. "Nii mõnedki on minu juures õppimas käinud, aga õige pea käega löönud. Ei jätku indu pusimiseks." Kui Allan ise mõne vormiga kimpu jääb, ei saa ta ööselgi rahu.

Ka pereema Aili teab, et käsitööd ei ole sugugi kerge teha, pealegi võtab iga asja kallal nokitsemine tohutult aega. "Aga see rahustab mind. Kui mõni huvitav töö on pooleli, ei jõua ma ära oodata, millal ometi saaksid köögitoimetused tehtud. Mulle meeldib istuda tugitoolis, näputöö sõrmede vahel," jutustab Aili. "Vaadake, milliseks see tugitool juba istutud on!" torkab Allan vahele.

Pereema ei lase end aga märkusest häirida. Ta arvab, et sai käsitööpisiku emapoolselt vanaemalt, kodus õpitud oskusi täiendas keskkooli õmblusklassis.

"Hea, et varusin endistel aegadel piisavalt linast niiti," on Aili oma ettenägelikkusega rahul. "Pärnu linavabrik on nüüd ju kinni, kust seda niiti enam niipea tuleb." Poest ostetud niit ajaks aga käsitöö hinna nii üles, et keegi ei jõuaks seda enam osta.

Käsitöö müügihind oli ka põhjuseks, miks Allan ja Aili otsustasid ise korvid ja muu käsitöö talu seina äärde väljamüügile sättida. "Kauplused panid kasu saamiseks käsitööle nii palju hinda otsa, et asjad jäid letile pleekima," selgitab Aili.

"Registreerisime end maksuametis, ise paneme hinna ja maksame tulumaksu," räägib Allan, lisades, et kauplevad talus nagu vanal heal ajal. Tema isa pidas samas 1930. aastatel vürtspoodi.

Naudivad kahekesi kodurahu

Lepiku pere on ühel meelel, et nende kodus on olnud märksa raskemaid aegu kui praegu. "Vahetult pärast krooni tulekut. Siis käis meie peres kolm last koolis. Nüüd on Annely omas leivas ja meidki väikese Joosepi kaudu vanavanemateks teinud. Aga eks noor pere vajab tänapäeval samuti toetust ja tuge," mõtiskleb pereema Aili.

Aili on siiski rahul, et saab mehega kahekesi kodus olla. "Elu on praegu väga närviline ja kui tööl käiksin, elaksin kõikvõimalikke ebameeldivusi oma hinges sügavalt läbi," oletab ta. "Kahjuks olen hirmus otsekohese ütlemisega ning igasugune ebaõiglus haavab mind tõsiselt. Rahulik nokitsemine käsitöö kallal maandab pingeid - rõõmustame koos, kui jälle midagi ilusat valmis saame!"

Pereisa Allan usub, et ega ta tööta jääks, kui tervis lubaks tööle minna. "Tööpuudus on maal küll suurem kui linnas, aga oskaja inimene leiab ikka tegemist. Praegugi vajatakse mehi metsa raietöödele," räägib ta.

Loe veel

Elavam pereema rehmab käega ja haarab jutujärje oma kätte: "Tema on meil üldse selline vaikne nokitseja. Soome keeltki hakkas vaikselt omaette tasapisi õppima."

Anniki pole "nelja" koju toonud

Selle "saladuse" eellugu ulatub tegelikult raskesse rahavahetuse-järgsesse aega, kui perel tuli igal hommikul kolm last kooli saata. "ühes Hommiku TV saates oli juttu paljulapseliste perede raskest majanduslikust elust. Mina kirjutasin neile selle peale, et ka kolme lapsega võib elu kitsas olla," meenutab Aili.

Televisioon saatis kirja edasi Lastefondi. "ühel suvisel päeval peatus meie maja ees valge mikrobuss. üks Rootsis elav soome päritolu perekond oli tulnud Eestisse humanitaarabi üle andma ja nad tahtsid abipakid peredele isiklikult kätte toimetada," jutustab ema. "See oli nii ootamatu, mul olid köögis veel nõudki pesemata... Ajasime juttu ja jõime kohvi. Lastefondi-proua, kes kaasas oli, tõlkis meie juttu. Pühadeks vahetasime õnnitluskaarte ja kuidagi märkamatult asusime tihedasse kirjavahetusse. Aga on ju ebamugav iga isiklikku kirja külas tõlkida lasta."

Pereisa on oma soome keele õpingutest rääkides tagasihoidlik: "Tasapisi õpin, vana pea. Aga lastel peab olema võimalus õppida, kui nad ainult ise seda tahavad." Pärast hetkelist vaikust küsib isa justkui muuseas: "Tea, millal see Anniki tunnistusel esimese "nelja" koju toob?" Ema Ailil on kohe vastus valmis: "Eks siis, kui poisid pähe löövad!"

MERIKE JüRJO

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare