Kreeka: kolm viga
Süüdistada saab selles paljusid, kuid kolm suurt viga on teinud Euroopa liidrid, sealhulgas Euroopa Keskpank, mis muidu on olnud kõige pädevam ja edukam üleeuroopaline institutsioon.
Viga number üks oli otsus lubada Kreeka 2000. aastal euro-alasse. Kreeka oli euroala jaoks nii geograafiliselt kui ka majanduslikult kõrvalekalle. Ta ei saanud lähedalegi Maastrichti kriteeriumide täitmisele, eriti eelarvepuudujäägi ja SKT suhte osas. Kahtlemata nõustuks enamik kreeklasi hinnanguga, et praegu oleks neil väljaspool euroala palju parem, nad oleksid vabad raha devalveerima, et taastada kaotatud konkurentsivõime.
Viga number kaks oli lasta Kreeka riigi võlakirjade (ja muu euroala perifeeria) riskipreemial langeda ajavahemikus 2002– 2007 peaaegu nullini. Vaatamata eelarvedefitsiidile ja võlatasemele, mis ületas stabiilsuse ja kasvu paktis määratud piire, oli Kreekal võimalik laenu võtta peaaegu sama soodsalt kui Saksamaal. Osalt on selles süüdi rahvusvahelised investorid, kes alahindasid sel perioodil kõigi varade riski. Osa süüd kuulub reitinguagentuuridele, kes, nagu tavaliselt, jooksid Euroopa võlaprobleemide hindamisel sabas, mitte ei andnud ettepoole vaatavaid hinnanguid. Aga Kreeka puhul võib mõlemate hoiakut õigustada asjaoluga, et Euroopa Keskpank aktsepteeris Kreeka riigi võlakirjasid samaväärse tagatisena kui Saksa riigi võlakirjasid.
Nagu Ladina-Ameerika
Kolmas viga oli mitte saata Kreekat IMF-i jutule kohe kriisi alguses. Jaanuaris 2010 oleks see vajadus pidanud paistma ilmsena, mitte šokeerivana. Frankfurt ja Brüssel oleksid pidanud tervitama Kreeka juhtumit kui võimalust pretsedendi loomiseks euro pikaajalisuse nimel. Mõte, et selline vajadus kusagil euroalas varem või hiljem tuleb, ei saanud tulla üllatusena. Milleks muidu olid euroraha arhitektid välja mõelnud Maastrichti kriteeriumid ja nn mittepäästmise klausli?
Kui kriis saabus, oleksid liidrid pidanud tänama õnne, et esimesena tekkisid probleemid just nimelt Kreekas. Kõigepealt, Kreeka riik oli rikkunud reegleid nii silmatorkavalt ja sageli, et Euroopa liidrid oleksid saanud ilma südametunnistuspiinadeta võtta tema suhtes otsustava hoiaku. Teiseks, Kreeka majandus on piisavalt väike, et kaitsta kriisi edasi kandumise eest teisi ohutsooni riike, mis ei olnud käitunud nii laiduväärselt, näiteks Iirimaad.
Euroopa liidrid oleks pidanud olema rõõmsad, et IMF on olemas, sest selle asutuse töö on hätta sattunud riikidele just nimelt päästvate, aga tingimuslike laenude andmine. IMF-i puhul on naabritest ja poliitilistest liitlastest vähem tõenäoline, et rahvusvahelise poliitika tõttu pigistatakse päästelaenu tingimuste täitmise küsimuses silm kinni. Euroopa on päästmise mõttes samasugune juhtum kui Ladina-Ameerika või Aasia, kus IMF tegi tööd 1990. aastate finants-kriiside ajal.
Frankfurdi ja Brüsseli reaktsioon aga oli hoopis teistsugune: laen IMF-ilt on mõeldamatu, probleem tuleb lahendada Euroopa piires. Nad otsustasid lahendust edasi lükata, käsitleda maksevõimetust likviidsuskriisina. Rahaliidu juhid on aastaid tegutsenud kui jaanalind, kes pea liiva alla peidab. Praegu on selge, et õigus on Saksa maksumaksjatel, kes on kartnud, et asi läheb nii, nagu praeguseks on kujunenud.
Need kolm viga on nüüdseks tehtud, see on minevik. Kuidas reformida Euroopa rahandussüsteemi, et vältida samasuguseid lugusid tulevikus? Ettevalmistamisel olevad reformid ei tekita usaldust. Kuid pole hilja teha järeldused veast number kaks: Euroopa Keskpank aktsepteerib kõiki euroala riikide võlakirju tagatisvarana.
Minu ettepanek on, et euro-ala kehtestaks reegli, mille kohaselt Euroopa Keskpank lõpetab Maastrichti eelarve- ja võlakriteeriume rikkuva riigi võlakirjade aktsepteerimise tagatisena. See süsteem oleks objektiivne ja automaatne ega vajaks büro-kraatide või poliitikute otsuseid. Tõenäoliselt peaksid euroala perifeeria riigid siis maksma oma võlgadelt mõõdukat riskipreemiat – aastate 2002–2007 madala ja aastate 2009–2011 kõrge äärmuse vahel. Riskimarginaal levitaks palju usutavamat, jõulisemat ja kiiremat sõnumit, kui eales suudaksid Brüsseli büro-kraadid.
Samamoodi toimub asi
USA-s. Hoolimata osariikide oma valuutade puudumisest, kohaliku poliitika vigadest, ülemäärasest defitsiidist ja isegi osariikide pankrottidest 19. sajandil, pole föderaalvalitsus neile appi läinud ja seda isegi ei oodata. Sellise elukorralduseta on tõsine oht, et uuest Euroopa stabiilsusmehhanismist saab ebastabiilsusmehhanism.
Ilmunud www.voxeu.org.
Tõlkinud Villu Zirnask voxeu.org loal.
