Kreeka referendum ei paku head lahendust: rahvas peab valima halastusseksi ja halastussurma vahel
Kreeka liitus eurotsooniga 2001. aastal ja on teatavasti selle perioodi jooksul võtnud laene enam kui 1,7 korda oma 2013. aasta SKP-st. 30. juunil kukkus tähtaeg 1,5 miljardi euro tasumiseks IMF-ile ja peatselt, 20. juulil, tuleks Euroopa Keskpangale üle kanda 3,5 miljardit eurot. Võrdluseks – kui Eesti 2015. aasta riigieelarve on 8,445 miljardit eurot, siis ainuüksi juulikuus tasumisele kuuluv Kreeka võlakoorem ulatub pea kuue miljardi euroni. Kreeka valitsus on omadega tupikus ja tõuganud vastutuse, nagu valitsejad ikka säärastel hetkedel teevad, rahvale, kes peaks 5. juuli referendumil peaminister Tsiprase õhutusel hääletama abipaketi tingimuste üle. Hääletajail on seega võimalus keelduda jätkuvast kasinusstrateegiast, millele selgeid alternatiive ei terenda, või sellega nõustuda.
Tüdimuseni on polemiseeritud Kreeka „suure lahkumise“ üle. Eurotsoonist lahkumise pretsedenti seni ei ole. Kreeka finantsminister, Varoufakis, on rõhutanud, et juriidiliselt pole eurotsoonist lahkumist sätestatudki. Samas kinnitab akadeemilistes ja poliitilistes ringkondades kanda arvamus, et nn Grexit on vältimatu. Täna ei anna kavandatav referendum sisuliselt muud kui vaid ajutist legitiimsust valitsusele. Olenemata referendumist on kriisi süvenemine paratamatu: raha on pankadest välja voolanud, avalikud teenused opereeruvad viimaste ressursside baasil ja ette on võetud räiged kapitalikontrolli meetmed, mille kõige mahedamaks ilminguks on 60 euro limiit sularahaautomaadi kasutamisel. Järgneb üleüldine maksujõuetus, mis pärsib algaval turismiperioodil vähegi edukat äritegevust.
Referendumil osalejail ei ole head valikut. Teadaolevalt soovib enamik kreeklasi jääda eurotsooni, kuivõrd drahmi taaskasutuselevõtt ei ole selgelt läbi mõeldud. Õli valavad tulle need, kes valjuhäälselt kuulutavad, et nn Troika kägistab Kreeka suveräänsust, rikkudes sellega rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.
Kas referendum võiks viia Euroopa Liidust lahkumiseni?
Lissaboni leping sätestab, et iga riik võib väljaastumise ise otsustada. Samas on naiivne arvata, et liikmesriik saaks Euroopa Liidust lihtsalt välja hiilida. Kreeka peaks teatama oma otsusest Ülemkogule (riigipead / valitsusjuhtid + Juncker + Tusk). Nn väljaastumislepingu sõlmib nõukogu, tehes otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist.
Euroopa Keskpank on juba arvanud, et Artikkel 50 on problemaatiline ja seda saaks kasutada pigem riigi väljaheitmise puhul majandus- ja rahaliidust (EMU) või Euroopa Liidust. Kreeka lahkumine on õudusunenägu fiskaalsele Euroopale. Kui Kreeka väljuks ainuüksi eurotsoonist, peaks Keskpank raha juurde trükkima, tekitades sellega inflatsiooni. Valju häält on teinud ka Saksa Commerzbank, kes õigustatult pelgab, et kaotsi läheb suur osa saksa võlausaldajate raha. Samas ootavad paljud dramaatilisi lahendusi. Nende hulgas näiteks Briti euroskeptikud, kes saaksid 2017. aasta Suurbritannia referendumiks innustust.
Juhul, kui hellenid ütlevad edasisele säästusuhtlusele Euroopaga „ei“, on väljumine eurotsoonist või ka EL-ist tõenäoline. Juhul, kui kõlama jääb „jah“, ei ole ka siin kristallselget lahendust, sest suhted Euroopa Liiduga, isegi kui Ateena käituks eeskujulikumalt kui seni, ei pruugi abipaketid pakkuda Kreeka majandusele taastusravi. Riigimehelik Tsipras peaks välja töötama nn juhitud maksejõuetuse strateegia, millest ilmselt mitmel tulevasel valitsusel pääsu ei ole.
Olgem ausad, head lahendust referendum ei paku – valik on pigem halastusseksi (Euroopa Liidu abiprogrammidest jätkamine) või halastussurma (EMU-st ja EL-st lahkumine) vahel. Ainus, kes oma muredele leevendust võib saada, on referendumi initsieerinud Tsipras, kes võib „ei“ puhul südikamalt Brüsselis sõna võtta ning „jah“ korral vastutusest hoopis taanduda, nagu on ka lubanud. Praeguste prognooside kohaselt pakuvad kriisist räsitud ja populismist väsinud kreeklased Tsiprasele teist stsenaariumit.
