Kriisinõustaja: perevägivald nõuab ohvrirollist väljumist
Perevägivald on alati olemas ja jääb. Sellepärast on teema väga aktuaalne ja tõsine. Ta ei kao.
2012. aasta kohta käivast statistikast on näha, et kuritegevus on vähenenud, kuid kehaliste väärkohtlemiste arv suurenenud. Kas seda on märgata ka kriisikodusse pöördunute hulgast?
Jah. Ja ma ei imesta, sest seda oli oodata. Pinge, mis praegu ühiskonnas valitseb, kandub ju üle ka perekonnale.
Mille pärast naised peamiselt kriisikodusse pöörduvad?
Kriisikodusse tuleb naine, kui ta vajab varjupaika, sest kodus pole turvaline, ja selleks, et mõelda, mida edasi teha. Tavaliselt on need naised, kes ei saa pöörduda oma lähedaste poole, sest neid pole, nad ei usu või naine ei soovi, et nad teaksid.
Miks nad ei taha, et lähedased teaksid? Tavaliselt on ju lähedased need, kes aitavad?
Esiteks, kõik lähedased ei aita. Võib-olla on nad väsinud aitamast, sest perevägivald on keeruline valdkond, mis kestab kaua. Või naine usub, et see on hetkeline ja teistel polegi vaja teada. Perevägivald on vägivallaliik, millest naine ei lähe rääkima. Tihtilugu tunneb ta ka häbi, on uhke või ähvardatud.
Miks naine häbi tunneb, kui ta on tegelikult ju ohver?
See on ohvrile väga omane. Sama on ka vägistamise korral. Ta ütleb või temale öeldakse ja ta jääb nõusse, et on ise süüdi, kuna tal oli sügav dekoltee ja lühike seelik. Naised võtavad vastutuse endale või mees ise hakkab ütlema, et see oli naise süü, sest too provotseeris või segas meest pingelisel ajal.
Pärast mitmendat korda naine lõpuks otsustab, et nüüd ta peab mehe juurest lahkuma?
Mida kauem vägivald kestab, seda kurnatum naine on. Enesehinnang on madalam ja jõudu midagi teha on varasemast vähem. Pealegi, mida vanem naine, seda keerulisem, sest ta on olukorraga harjunud ja teab, mis tuleb pärast vägivalda – rahulik periood. On olemas ka variandid, kus naine saab oma kannatuste eest „tasu” ning laseb vägivallal kesta.
Kuid kui peres on lapsed, kas see kiirendab perevägivallaga tegelemist?
Kõik perega seotud olukorrad võtavad aega ja kiiresti tegutseda pole alati võimalik. Perevägivald vajab kohest reageerimist vaatamata sellele, kas peres on lapsi või ei. Ühtlasi, kui vägivaldses peres on lapsed, siis neil arenevad välja eri sümptomid, haigused, seisundid, käitumismustrid. Need tõmbavad tihtilugu spetsialistide tähelepanu.
Miks on vanematel levinud selline arusaam, nagu laps ei mõistaks, mis toimub, või et laste pärast tuleb kokku jääda? Mis tegelikult laste peas toimub?
Miks paar lahku ei lähe, on alati küsimärgiga koht. Tihti serveeritakse küll, et oleme koos laste pärast või et partner polegi vägivaldne. Kuid tegelikkuses tuleb siin mängu rahaline sõltuvus või oma jõusse uskumatus. Sellepärast me ei nõua oma klientidelt ja eelda ka, et nad lahutaksid abielu või koliksid varjupaika. See otsus ja ettevalmistus lahkumiseks nõuab palju aega. Vägivalla ohver vajab meie mõistvat suhtumist, toetust ja usku temasse.
Kui tihti laieneb partnerivastane vägivald lastevastaseks vägivallaks?
Vägivalda ei ole võimalik reguleerida. Kui üks vanem on teise vanema vastu vägivaldne, on ta vägivaldne ka laste vastu.
Mis tagajärjed on vägivallal lapsele?
Tagajärjed sõltuvad lapse vanusest, vägivalla liigist ja kestusest. Kõige levinumad on madal enesehinnang, õpitud suhtlemismudelite elluviimine oma elus, usaldamatus teiste inimeste vastu, minapildi moondumine, suutmatus olla pikaajalistes ja stabiilsetes lähedastes suhetes. Võiks rääkida ka depressioonist, enesetapukatsetest, destruktiivsest käitumisest, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamisest.
Kui tõsine probleem on Eestis peredega, kus kasuvanem on vägivaldne?
Esimesest abielust pärit lapsed on alati riskirühmas, kui vanem, kellega laps elab, abiellub uuesti või hakkab elama uue elukaaslasega.
Miks nad on riskirühmas?
Probleem tekib tihti sellepärast, et täiskasvanud kiirustavad uue pere loomisega. Nad ei pööra piisavalt tähelepanu lapse tunnetele. Muidugi on tänapäeval populaarne rääkida, et sa ei pea lähtuma ainult lapse soovidest ja laps ei tohi kontrollida sinu elu. Aga kiirustada ei tohi ka oma isikliku õnnega. Nende kahe inimese tutvumine võtab aega. Ei tohi panna last fakti ette, et nüüd me elame koos.
Aga kui laps pannakse fakti ette? Mis on need faktorid, mis võivad vägivalla vallandada?
Kasuvanem võib olla oma kasvatusmeetoditega teisest maailmast, millega laps pole harjunud, ja ta võib protestida. Lapse protest võib olla provokatiivne, jõuline ja agressiivne. Mõnes mõttes võib laps olla ise süüdi, aga täiskasvanud peavad olema hästi targad. Peab ette mõtlema, et selline olukord ei tekiks. Kui rääkida, mis veel võib vallandada protesti, siis näiteks lapse vajaduste ignoreerimine või elukoha muutus. Kindlasti võib uue kriisi tekitada uue partneriga ühiste laste saamine.
Kuidas peaks kasuvanem käituma, kui noor protestib ja on agressiivne? Kuidas pärisvanem?
Täiskasvanud peaksid omavahel kokku leppima, et nad käituvad ühtemoodi. Omavahel kooskõlastatud tegutsemine on kõige efektiivsem. Kannatlik, järjepidev ja lugupidav suhtumine on eelistatud. Vanemad tihti ei saa aru või ei mõista, mis on agressiivse käitumise tagamaad, ja käituvad ka ise provokatiivselt.
Kui olukord kasuvanema ja lapse vahel ei parane, mida siis ette võtta?
Kui olukord ei parane või vanemad enam ei jaksa üksi asjaga tegeleda, tuleb pöörduda spetsialistide poole. Rääkida oma murest mitte sõbrannale, vaid asjatundjale. Kui ei sobi üks, otsida teine, kellega leida kontakt. Tihtipeale inimesed löövad käega, kui neil ei ole õnnestunud olukorda lahendada esimese spetsialistiga.
Kuid kui ilmneb, et asi on kasuvanemas? Et vägivald on pidev, mitte ühekordne agressioon?
Vahel mõni mees valibki naise mitte naise enda, vaid tema lapse pärast. See võib olla pedofiil või ka sadist, kellele meeldib mõte, et emaga käitun ühtemoodi, aga lapsele tekitan sellise põrgu, mida laps ei suuda emale tõestada. Me peame olema hästi ettevaatlikud, kui me ei tea inimesest midagi. Näiteks kõik need välismaalased, kes siia tulevad. Kiirustatakse nendega abielluma, kuid kui tausta ei tea, siis...
Aga kui kasuvanema taust tuleb esile ja tõendusmaterjal on olemas, siis miks mõned vanemad ikkagi midagi ette ei võta?
Tavaliselt võetakse. Aga vahel naised ignoreerivad seda, mis toimub nende nina all. Või nad n-ö ohverdavad oma esimesest abielust lapse heaolu, et elada ise tahetud elu.
Kuidas sellist asja märgata?
Koolis tuleb see tavaliselt välja. Õpetajad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad… Ja süsteem hakkab tööle. Kool ja lasteaed on tavaliselt kohad, kus seda esimesena märgatakse. Lapse käitumise järgi, sest lapse käitumine muutub. See muutus on ootamatu ja seletamatu. Pannakse tähele kõiki neid ilminguid, mis pole olnud konkreetsele lapsele omased. Näiteks seksuaalselt väärkoheldud teismeline kipub tihti kodust ära jooksma.
Mis märke võib lapse puhul veel märgata?
Need sümptomid on väga erinevad ja sõltuvad liigist. Kui me räägime vaimsest vägivallast, siis siin on õpitud mudel, kuidas ohver hakkab ise teiste lastega suhtlema. Kui ta karjub teiste peale või valetab, siis ta on seda ju kuskilt õppinud. Poisid on tavaliselt üliaktiivsed, tüdrukud aga vaiksed ja eemalduvad. Näiteks poiss reageerib kohe erinevatele olukordadele ja temaga hakatakse tegelema, kuid vaikne tüdruk, kes korralikult õpib, saab vastupidi hea õpilase maine, siis temale ei pöörata tähelepanu, sest temaga on ju „kõik korras”.
Samuti, kui lapsel on sinikad, kui ta magab koolis, sest kodus ta ei saa seda hirmu pärast teha. Kui õppeedukus on märgatavalt langenud. Sõbrustamine endast vanemate noortega. Seksuaalne väärkohtlemine on seejuures suur probleem.
Kui noored tahaksid füüsilise, eelkõige seksuaalse väärkohtlemise vastu abi saada, siis kas on spetsiaalseid kohti, kuhu nad võiksid pöörduda?
Tegelikult peab nooruk leidma endale usaldusväärse isiku, näiteks lapsevanema, kellele oma mure ära rääkida. Mina olen kokku puutunud juhtudega, et laps ütleb küll välja, aga spetsialistid ei tea, mida edasi teha, kuigi meil kõigil on kohustus pöörduda politseisse.
Aga kui ei julgeta, sest on häbi ja soovitakse lihtsalt varjualust saada? Mis võimalusi noortel selleks on?
Meil on noortekeskused, päevakeskused ja igasuguseid kohti lastele pakkuda, aga kui noor ei ütle, siis ta ei saa ka abi. See on tegelikult tõsine probleem, sest inimesed pole alati valmis rääkima, kuna vahepeal tundub, et unustamine on parem. Aga jällegi, kui me proovime tõsise kogemuse unustada, ilma et prooviksime seda lahendada, siis me jätkame seda lahendust oma peas, kulutame palju energiat. Olen näinud lapsi, kelle kasv on kroonilise vägivalla tõttu peatunud, sest kogu energia läheb sellele, et unustada…
Mis võib edaspidi saada vägivallaohvrist, kes ei saa abi?
Ta võib uskuda, et ta vääribki sellist kohtlemist, ja otsida endale suhteid, kus ta on ohvri rollis. Ta võib provotseerida teisi inimesi endaga vägivaldselt käituma. Ta võib jääda üksi, ta võib otsustada, et ta ei taha midagi, et ta ei oska midagi ega vääri midagi. Ta võib muuta terve oma elu ja mitte midagi muuta. Tulevikus võivad tekkida ka vaimuhaigused.
Missugused põhilised müüdid on perevägivallaga seotud?
Laps ei saa aru – saab küll. Mees näeb, kuidas naine kannatab ja muudab ennast – ta ei muutu, see vägivald kasvab. Ma saan ise hakkama – tegelikult, mida rohkem inimesi on kaasatud, seda parem. Ma olen ise süüdi – see ei ole nii.
Kuidas toimib Eesti riigis see süsteem, kui ohver pöördub kuhugi? Kas ta saab lõpuks abi?
Kindlasti pakutakse talle ohvriabi toetust, sotsiaalabi, psühholooge, politseid, ainult kas ta ütleb... Miks ohvrid ei saa võib-olla sellist abi, mida nad loodavad, on eelkõige seetõttu, et nad pole seda öelnud. Ja keegi ei loe nende mõtteid.
KASUVANEM JA PEREVÄGIVALD
Uuringud on näidanud...
Eri riikides tehtud uuringud on näidanud, et kasuvanemad väärkohtlevad oma uue partneri last füüsiliselt ja seksuaalselt sagedamini kui bioloogilised vanemad.
Lapsetappu ja seksuaalset väärkohtlemist esineb kasuvanemaga peredes kaheksa korda rohkem kui bioloogiliste vanematega peredes.
Kasuvanemad hoolitsevad järeltulijate eest, kellega nad pole geneetiliselt seotud, vähem ja võivad kasulapsi pidada isegi ohuks oma bioloogilistele lastele.
Eelmisest kooselust pärit lapsed suurendavad lapsevanema riski langeda oma uue abikaasa või kooselupartneri vägivalla ohvriks või saada isegi mõrvatud.
Eelmisest kooselust pärit lapsed suurendavad uue kooselu lahkuminekuriski.
Adopteeritud lastel pole nii suurt vägivalla ohvriks langemise riski kui ühe kasuvanemaga pere lastel.
Lapseahistamist ja väärkohtlemist, mida teevad eelkõige kasuvanemad, nimetatakse evolutsioonipsühholoogias Tuhkatriinu efektiks (Cinderella effect).
