KRISTA KODRES: Kes õieti hilines?

 (723)

KRISTA KODRES: Kes õieti hilines?
Sergei Stepanov (delfi)

Olen üks Vabadussõja võidusamba lahenduse vastu allkirja andnutest, kes ühines noorte kunstnike ja intellektuaalide algatusega.

Kuigi ma ei olnud sõnastuses päris kõigega nõus, pidasin osalemist vajalikuks, sest samba probleemistik on pöördumises siiski lühidalt ja selgelt kirjas (vt www.vabadusesammas.co.ee).

Kiri koostati olukorras, kus oli näha, et ei komisjonides, leheveergudel ega sinisel ekraanil põhjendamine polnud tulemusi andnud. Kirja algatasid vastutustundlikud kodanikud teerullipoliitika vastu, mis iseloomustab meie argipäeva juba mõnda aega.

Püüaksin siin protsessile põgusalt tagasi vaadata ning selgitada, kui ebaadekvaatne on süüdistada arvamuse avaldajaid hilinemises. Sambast endast räägin vähe, kahetsedes vaid seda, et selle autorid, kenad noored inimesed, on sattunud poliitika tõmbetuulte keerisesse mitte endi süül ja mitte kõige positiivsemal moel.

Arvamust avaldati kohe

Esimene hilinemises süüdistajate väide on, et seni olevat loomeinimesed oma arvamust vaka all hoidnud. See pole siiski tõsi, minu mälu järgi on praegune protestilaine vähemasti kolmas: esimene negatiivne reaktsioon tuli kohe pärast võidutulemuste teatavaks tegemist (mäletan Enn Põldroosi, Mart Kalmu, Tõnu Õnnepalu, aga ka näiteks Jürgen Ligi arvamusavaldusi). Juba siis viidati kõigele sellele, millele viitab ka möödunudnädalane pöördumine: ebaprofessionaalne/naiivne lahendus, samba jaoks küsitav sümbol, suurus.

Samal teemal:

Vastuväitjate argumentatsiooni nurgakiviks oli: “Teeme lõpuks ära, piinlik on.” See argument on jäänud põhiliseks praegugi ning on selge, et emotsionaalselt on väide kindlasti õigustatud. Ometi olen tähele pannud, et viimasel nädalal pole enam isegi keegi samba praeguse lahenduse poolt sõna võtnud poliitikutest (sihtasutuse juht Aivar Reivik välja arvatud) julgenud otse öelda, et tegemist on hea lahendusega.

Teine laine sambaküsimuses tuli detsembris-jaanuaris, pärast seda, kui siinkirjutaja oli avaldanud pikema artikli (PM 6.11. 2007). See oli ajendatud asjaolust, et samba autorid esitlesid “kogu rahva samba” edasitöötatud varianti muinsuskaitseameti juures tegutsevale ehitusmälestiste eksperdikomisjonile. Eksperdikomisjon, nagu hiljem ka kultuuriministri juures asuv muinsuskaitsenõukogu, kritiseeris lahendust oma vaatenurgast, osutades selle mittevastavusele Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusega, millel on seaduse jõud. Nimelt sätestab määrus, et mälestise juurde (mida Ingeri bastion on) on keelatud püstitada uusehitisi, mis sellega mastaabilt ei sobi ja seda varjavad; samuti on keelatud püstitada selliseid rajatisi, mis varjavad vaateid vanalinnale (vaated Toompeale Vabaduse väljakult).

Sellega seoses soovitasid komisjonid kaht asja: teha sammas madalam (18 m) ja loobuda ekspressiivsest tagumise barjääri ja trepistiku kujundusest, mis varjutab bastioni. Need soovitused läksid nii autoritele, samba-asja ajajatele kui ka kultuuriministrile.

Autorid-asjaajajad neid kuulda ei võtnud. Kultuuriminister, kes vastutab muinsuskaitseseaduse järelevalve eest, pole oma seisukohta siinkirjutaja teada siiani avaldanud.

Ühtlasi pole me kuulnud välisministri seisukohta samba sümbolikasutuse kohta, millest on samuti piisavalt palju kirjutatud. Olen kuulnud, et paljud välisministeeriumi ametnikudki ennustavad suuremat sorti rahvusvahelist imestamist selle üle, et kasutatakse natsisümbolile visuaalselt niivõrd lähedast märki. Miks seisukohta pole, ei oska taas arvata: sambast saab ju meie riigi sümboolse kapitali osa, praegusel kujul võib see ka juba kogutud positiivset kapitali devalveerida. Niisiis väidan, et erialainimesed pole oma arvamust küll vaka all hoidnud, seda pole lihtsalt tahetud kuulda võtta. Peab kahetsusega nentima, et see hakkab saama tavaks. Pisut ajas tagasi vaadates meenuvad Kalevipoja-juhtum ja Sakala-juhtum (5. märtsil möödus aasta päevast, mil alustati selle lammutamist). Mõlema puhul on otsuseid tehtud eksperte kõrvale jättes. Samasse ritta võiks liita ka pronkssõduri-juhtumi, mis teisaldati hoolimata sotsiaalteadlaste seisukohtadest.

Teadmistepõhine Eesti?

Tekib õigustatud küsimus: kui eksperte ei vajata, siis miks neid koolitatakse? Meenutagem, et riik eraldab humanitaar-, sotsiaal- ja kunstiharitlaste koolitamiseks aastas sadu miljoneid kroone. Kas seda tehakse vaid seetõttu, et nii on lääne kultuuriruumis kombeks?

Vägisi kipub jääma mulje, et ka veel 21. sajandi algul arvab Eesti võimueliit, et nn pehmed teadused on ebateadused, mille käsitlemisega saab tegelikult hakkama igaüks.

Konkreetselt sambaloo puhul väljendub see iseloomulikes väidetes: “aga mulle meeldib”, “ilus, selge asi” jne – kokkuvõttes aga tõdemuses, et maitse üle ei vaielda. Tore oleks panna arvajad näiteks kunstimuuseumi ostukomisjoni otsustama, mida meie ajast kunstiteostena muuseumi jaoks koguda. Praegu annab üks teine “ostukomisjon” välja 63 ja enam miljonit maksumaksja raha millegi eest, mis ei ole teosena seda väärt.

Selline süvenev suhtumine on olnud kindlasti paljudele pöördumisega liitumise põhjuseks. Vaadates nimekirja, näeme seal teiste seas palju õppejõude, erialainimesi, kes on seatud teisi õpetama. Kuidas aga õpetust usutavaks teha ja motiveerida, kui poliitiline eliit tegelikkuses sedasorti teadmisi ei väärtusta? “Teadmistepõhine Eesti” on paraku ikka veel loosung, mida hõi-gatakse vaid valimiskoosolekutel.

Mida kõike sambaprotsessi senine kulg veel võimendab ja avab, selle võiksid huvilised üle lugeda filosoofiaprofessor Tõnu Viigi artiklist “Vimma sammas” (PM 16.02). Viik käsitleb samba rajamise protsessi indikaatorina, mis peegeldab Eesti ühiskonna eliidi sotsiaalkultuurilisi identiteete laiemalt.

Ka siinkirjutaja jaoks on paljuski tegu suletud (rahvuslik-konservatiivse) ja avatud kultuuritunnetuse vastasseisuga; samba-otsusedki tehti samal väljal. Avatud poolde kuulujana loodan, et lõplikel otsustajatel siiski jätkub julgust veel kord läbi mõelda Eesti ühiskonna tulevikuhuvid ja imagoloogia, mis sobib neid kajastama.

Kui praeguse lahenduse vastu liitus lühikese ajaga nii suur hulk inimesi, siis annab see märku, et neil puudub soov end sellise märgiga identifitseerida.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare