KRISTA KODRES: Sambasaaga kokkuvõte: kas väljakule kerkis kunstiteos?

Nüüd, kus Va­ba­dussõja võidu­sam­mas on püsti ju­ba mõnda ae­ga, on põhjust küsi­da: mil­le me sin­na plat­si­le ik­ka­gi seis­ma sai­me?

Mind isik­li­kult ajen­das kir­ju­ta­ma mee­dias mit­mel kor­ral kuns­ti­tead­las­te­le suu­na­tud üles­kut­se sõna võtta, kuid veel­gi enam sam­ba ava­mi­se järg­sel nä­da­lal kor­du­valt kuul­dud mõis­te „kuns­ti­teo­s”. Võidu­sam­ba sel­li­ne mää­rat­le­mi­ne on prob­le­maa­ti­li­ne ning va­jab kom­men­taa­ri, sest ilm­selt ei tea sel­le ka­su­ta­jad eri­ti mi­da­gi sel­lest, kui­das kuns­tiväär­tus ku­ju­neb ja mis se­da ise­loo­mus­tab.

Alus­tak­sin pi­ke­ma tsi­taa­di­ga Jaak Kan­gi­las­ki ar­tik­list „Kunst ja rah­va mait­se” (Vi­ker­kaar 2009, nr 4–5), kus ava­li­ke skulp­tuu­ri­de püsti­ta­mist tä­nap­äe­va Ees­tis ise­loo­mus­ta­tak­se järg­mi­selt: „Tal­lin­na linn on rõhu­ta­tult ig­no­ree­ri­nud ena­mi­ku eks­per­ti­de ar­va­mu­si ja ee­lis­ta­nud kitšili­ku­maid la­hen­du­si ja pro­jek­te, loo­tes ilm­selt ko­si­da mas­si­de toe­tust. Kui Tal­lin­na lin­na ava­li­ke skulp­tuu­ri­de­ga seo­tud as­jaa­ja­mi­ses on koo­mi­kat, siis Va­ba­dussõja võidu­sam­ba lool on ju­ba traa­gi­li­sem il­me. Kaht­le­ma­ta on rii­gi täht­sai­ma mo­nu­men­di püsti­ta­mi­ne vä­ga vas­tu­tus­ri­kas ja peaks ole­ma aru­saa­dav püüe saa­da kuns­ti­li­selt võima­li­kult püsi­va väär­tu­se­ga teos. See oleks eel­da­nud võib-ol­la mi­tut kon­kurs­si, aga igal ju­hul pi­ke­mat ja ra­hu­li­ku­mat arute­lu. Tei­salt võib mõis­ta ka pal­ju­de soo­vi mo­nu­ment kii­res­ti val­mis saa­da. Tu­le­mu­seks oli kah­juks sügav lõhe ava­li­kus ar­va­mu­ses, kus Ïürii na­pi ena­mu­se­ga teh­tud ot­sust ei toe­ta­nud vä­ga pal­jud kunst­ni­kud ja tei­sed ha­rit­la­sed. Se­da pool­da­nu­te hul­gas oli vaid mõni üksik kunst­nik...”

Usk ilu reeglitesse

Va­ba­dussõja mo­numen­dilt li­na lan­ge­des sel­gus pa­ra­ku, et kuns­tieks­per­did ja pal­jud tei­sed la­hen­du­ses kaht­le­jad ei ek­si­nud: sam­mas on küll suur ja väl­ja­pais­tev ava­lik ob­jekt, kuid vaa­ta­ma­ta sel­le au­to­ri­te pre­ten­sioo­ni­le, on sel­le kuns­ti­teo­seks ni­me­ta­mi­ne vä­he­malt küsi­tav: sam­bas puu­dub mõõde, mis se­da õigus­taks.

Aga mi­da siis ku­ju­tab en­dast „kuns­ti­teo­s” ja „kuns­tiväär­tu­s” ning kui­das se­da mõõta?

Nii na­gu tei­si­gi väär­tu­si, ise­loo­mus­tab ka kuns­tiväär­tust aja­loo­li­sus ja kon­teks­tuaal­sus. See tä­hen­dab, et kuns­ti­teos po­le mis­ki, mi­da saab kel­le­gi ühe­kord­se tah­teak­ti­ga te­ki­ta­da, ning se­da­gi, et aru­saam kuns­tiväär­tu­sest on ajas muu­tuv.

Kuns­tiväär­tus ku­ju­neb ühis­kon­na sees. Aja­loo­li­selt on kuns­tiväär­tu­se ku­jun­da­jaiks ol­nud ühelt poolt kuns­ti­maailm – kunst­ni­kud ja eks­per­did –, kel­le te­ge­vu­se tu­le­mu­se­na teo­seid luuak­se ja nen­de tä­hen­du­si sõnas­ta­tak­se. Ning tei­salt on sel­le väär­tu­se ku­jun­da­ja ol­nud ühis­kon­na eliit, kes on va­ja­nud kuns­ti oma iden­ti­tee­di rõhu­ta­ja­na. Lää­ne kul­tuu­ri­ruu­mis on see prot­sess häs­ti jäl­gi­tav an­tii­gist ala­tes.

Sõnas­ta­mi­ne ja ni­me­ta­mi­ne tä­hen­dab, et see, mis on kuns­ti­teos, konst­ruee­ri­tak­se eks­perdi­ar­va­mu­se­na ühis­kon­na jaoks val­mis. Näi­teks klas­si­ka­li­ne kaa­non, mis toi­mis lää­ne kul­tuu­ris ain­sa es­tee­ti­li­se kaa­no­ni­na li­gi 500 aas­tat, konst­ruee­ri­ti hu­ma­nis­ti­de poolt an­tii­gi ideaa­li­de­le toe­tu­des. Sa­mal ajal pol­nud see­gi kaa­non pä­ris her­mee­ti­li­ne, vaid se­da de­fi­nee­ri­ti aja jook­sul kor­du­valt ümber. Klas­si­ka­li­se kaa­no­ni va­riat­sioo­ni­deks on  re­nes­sanss, ba­rokk ja neok­las­sit­sist­lik stiil, mil­le ühi­seks põhjaks oli usk ilu reeg­li­te uni­ver­saal­ses­se alu­ses­se – (Ju­ma­la loo­dud) loo­du­ses­se, mi­da kunst pi­di jäl­jen­da­ma idea­li­see­ri­valt.

Unistus „puhtast kunstist”

Kunst­nik oman­das sel­les prot­ses­sis üha olu­li­se­ma po­sit­sioo­ni muu­hul­gas seetõttu, et ta oli – na­gu sel­le sõnas­tas 18. sa­jan­di lõpul fi­lo­soof Im­ma­nuel Kant – gee­nius, kes oli suu­te­li­ne ava­ma üldist (ju­ma­lik­ku alg-) ideed, oma­des see­ga võimet, mi­da „ta­va­li­se­l” ini­me­sel ei ol­nud. Eri­li­se mee­diu­mi­na pak­kus kuns­ti­teos ha­ri­tud, kaa­no­nit tund­va­le vaa­ta­ja­le „o­ma­ka­supüüdma­tut es­tee­ti­list ela­mus­t”. Kan­tist hoo­li­ma­ta seo­ti kunst 19. sa­jan­dil siis­ki se­ni­sest veel­gi enam sõnu­mi­kand­ja-ko­hus­tu­se­ga – see­ga säi­li­tas see oma aja­loo­li­se funkt­sioo­ni sümbool­se kom­mu­ni­kat­sioo­ni ühe va­hen­di­na. See oma­kor­da võimal­das kuns­ti ka edas­pi­di ra­ken­da­da näi­teks rah­vus­riik­li­ke ideo­loo­gia­te tee­nis­tus­se, mis oli val­gus­tus- ja his­to­rit­sis­mia­jas­tu­le üli­malt ise­loo­mu­lik.

19. –20. sa­jan­di jook­sul kee­rus­tus kuns­tip­rob­le­maa­ti­ka tun­du­valt eelkõige seetõttu, et lää­ne ühis­kond ise muu­tus märk­sa komp­lit­see­ri­tu­maks, sot­siaal­selt he­te­ro­geen­se­maks, aga ka de­mok­raat­li­ku­maks. Ühis­kon­na­si­se­sed suh­ted kom­mert­sia­li­see­ru­sid üha enam ning muu hul­gas võimal­das see prot­sess n-ö va­ba, tu­ru jaoks loo­va kunst­ni­ku jõuli­se esi­le­ker­ki­mi­se.

19. sa­jan­dil pro­fes­sio­na­li­see­rus ka kuns­ti­tea­dus, saa­des üli­koo­li­tea­du­seks ning asu­des for­mu­lee­ri­ma kuns­tia­ja­loo väär­tussüstee­mi. Sel­lest ajast on pä­rit nii mi­ne­vi­ku ja­ga­mi­ne kuns­tiaja­loo­lis­teks stii­li­pe­rioo­di­deks kui ka nen­de pe­rioo­di­de saa­vu­tus­te hin­da­mi­ne. Just sel ajal kir­ju­ta­ti suu­reks näi­teks Remb­rand­ti ja Bot­ti­cel­li loo­ming ning muu­seu­mid täi­tu­sid pal­ju­de teis­te aja­loo­li­se ja es­tee­ti­li­se põhjen­du­se saa­nud teos­te­ga. Ava­li­ke muu­seu­mi­de ja kuns­ti­kir­ju­tu­se kau­du toi­mus aka­dee­mi­lis­te idee­de, st väär­tus­te, ko­dus­ta­mi­ne laia pub­li­ku jaoks. See prot­sess lei­dis ka­jas­tu­se ka kuns­ti kui ka­pi­ta­li jaoks – in­si­tut­sio­naal­selt le­gi­ti­mee­ri­tud kuns­ti hind tu­rul tõusis.

19. sa­jan­di rüpes ku­ju­nes väl­ja ka kuns­tik­rii­ti­ka, mis hak­kas end üha enam vas­tan­da­ma keh­tes­ta­tud klas­si­ka­li­se­le kaa­no­ni­le ning sõnas­tas kuns­ti kui es­tee­ti­li­se fe­no­me­ni au­to­noom­su­se idee. Idee äär­mus­li­ke­maks väl­jun­diks ar­va­ti lõpuks ole­vat abst­rakt­ne kunst, mis ei jäl­jen­da­nud enam mi­da­gi. Ta­gantjä­re­le võib mui­du­gi öel­da, et unis­tus kuns­ti au­to­noo­miast ja „puh­tast kuns­tis­t” osu­tus te­gi­ja­te ja nen­de pro­ta­go­nis­ti­de il­lu­sioo­niks, sest ka abst­rakt­sio­nism kan­dis „kuns­ti­kau­gei­d” sõnu­meid – pro­test „man­du­nu­d” klas­si­ka­li­se kaa­no­ni vas­tu oli üht­la­si suu­na­tud se­da kand­va­te suur­ko­dan­li­ke väär­tus­te vas­tu; külma sõja ajal kä­sit­le­sid nii USA kui ka NSV Liit abst­rakt­sio­nis­mi sot­sia­list­li­ku rea­lis­mi po­lii­ti­li­se vas­tand­poo­le­na. Nii­siis kan­nab ka mood­ne kunst ala­ti min­gi­su­gust ideo­loo­giat ning see, mi­da ta­vat­se­tak­se ni­me­ta­da es­tee­ti­kaks, on sel­les mõttes pa­ra­ta­ma­tult süntee­ti­li­selt põhjalt ku­ju­ne­nud-ku­jun­da­tud väär­tus.

Teadlikult mitteilus

Post- või hi­lis­mo­der­nist­li­kus glo­ba­li­see­ru­vas maail­mas on kuns­tiväär­tu­se prob­lee­mis­tik veel­gi kee­ru­li­sem. Lää­ne kul­tuu­ri­ruu­mis ei lu­ba de­mok­raa­tiap­rint­siip kel­lel­gi pre­ten­dee­ri­da ab­so­luut­se­le tõele ning see­ga puu­dub põhimõtte­li­selt õigus väär­tus­hin­nan­guid keh­tes­ta­da, neid võib vaid sõnas­ta­da; in­di­vi­duaal­se sõna­va­ba­du­se idee ei kee­la kuu­lu­ta­da oma tõde. Te­ge­lik­ku­ses po­le ühis­kond siis­ki ideaal­ne ning toi­mib aja­loo­li­selt ku­ju­ne­nud must­ri­te jär­gi: kee­gi ju­hib ja keh­tes­tab, ini­me­sed po­sit­sio­nee­ru­vad ühis­kon­nas võime­te, ha­ri­du­se, sot­siaal­se staa­tu­se ja pal­ju­de muu­de tun­nus­te alu­sel. Seetõttu on lää­ne de­mok­raat­lik ühis­kond kind­las­ti ka eks­perdi-ühis­kond, kus igaüks kan­nab – eel­da­ta­valt üld­su­se hu­vi­des – oma rol­li. Sa­mal ajal on see mas­si­kul­tuu­ri- ja mee­diaühis­kond, mis saab ka eks­per­diin­for­mat­sioo­ni ta­va­li­selt kät­te va­hen­da­tud ehk tei­sisõnu se­lek­tee­ri­tud ja liht­sus­ta­tud ku­jul.

Eks­perdi­roll on ühis­kon­nas ka kunst­ni­kul ja kuns­ti­tead­la­sel, ke­da riik spet­sia­lis­tiks koo­li­tab, üht­la­si (ilm­selt) eel­da­des, et neid on ühis­kon­na­le va­ja. 20. sa­jan­di lõpuks oli lää­ne­li­kes de­mok­raa­tia­tes akt­sep­tee­ri­tud kunst­ni­ku loo­min­gu­li­ne sõltu­ma­tus ja väl­jen­dus­va­ba­dus, mil­le pii­rid ku­ju­ne­vad – sa­ge­li te­ra­vas ja va­lu­li­ses – dia­loo­gis ühis­kon­na­ga. Ku­na suur osa kaa­saeg­sest kuns­tist on ühis­kon­na-k­rii­ti­li­ne ja sel­le vi­suaal­ne il­me sa­ge­li tead­li­kult šokee­riv ja niiöel­da mit­tei­lus, on pub­li­kul oma koo­li­ha­ri­du­se­ga kin­nis­ta­tud kuns­tia­ru­saa­ma­de tõttu, mis ei jõua eks­per­diar­va­mu­se­ga kaa­sas käia, se­da sa­ge­li ras­ke mõis­ta ja akt­sep­tee­ri­da.

Kaa­saeg­se kuns­ti see osa, mis ka­su­tab kuns­ti tra­dit­sioo­ni­li­se­maid väl­jen­dus­va­hen­deid, leiab see­vas­tu enam pub­li­ku­hu­vi ja

-mõist­mist. Muu­seas kuu­lub sin­na hul­ka ju­ba ka ülal­mai­ni­tud abst­rakt­ne kunst, mil­le sõnum ja es­tee­ti­li­ne vorm on nüüdi­sa­jaks, näib, et ise­gi Ees­tis, tut­ta­vaks näi­da­tud ja kir­ju­ta­tud.

Igal ju­hul ei saa prae­gu rää­ki­da ühe­selt fik­see­ri­tud kuns­tiväär­tu­sest, vaid – kaa­saeg­se kuns­ti osas – pi­gem kuns­tiväär­tu­se mõis­te pi­de­vast ku­ju­ne­mi­se ja uues­tisõnas­ta­mi­se prot­ses­sist. Kuns­ti­tead­la­ne on sel­le prot­ses­si kesk­mes ühe eks­per­di­na, kes, tun­des nii kuns­ti ees­pool üli­malt ske­maa­ti­li­selt kir­jel­da­tud po­lii­ti­list, sot­siaal­set ja es­tee­ti­list aja­lu­gu kui ka kuns­ti­maail­ma, peaks ole­ma võime­li­ne ära tund­ma ja sõnas­ta­ma kuns­ti väär­tu­si üha uues­ti. Se­da ka te­hak­se nii muu­seu­mi­de kui ka kuns­tik­rii­ti­ka kau­du. Iseküsi­mus on, kui pal­ju jõuab kuns­ti­maail­ma sõnum pub­li­ku­ni: see sõltub üha enam nii mee­diast, ha­ri­du­sest kui ka iga vaa­ta­ja isik­li­kust hu­vist kuns­ti vas­tu – aga ka soo­vist ku­lu­ta­da ae­ga sel­le vaa­ta­mi­se­le ning tõlgen­dus­te­ga kur­sis­hoid­mi­se­le.

Hoo­li­ma­ta sel­lest, et kaa­saeg­ne kunst on vä­ga mit­me­ke­si­ne, hu­vi­tub eri­ne­va­test idee­dest ja ka­su­tab mit­me­su­gu­seid väl­jen­dus­va­hen­deid, eris­tu­vad sel­les siis­ki teo­sed, mil­lel on ära­tun­ta­valt kõrge kuns­tiväär­tus. See peaks ole­ma pal­ju­de­le tut­tav: on kir­ja­nik­ke, muu­si­kuid ja kunst­nik­ke, kel­le loo­ming puu­du­tab, kir­gas­tab, ülen­dab – pa­kub mi­da­gi, mil­le võtab kok­ku mõis­te „es­tee­ti­li­ne ela­mu­s”.

Mui­de, see ei tä­hen­da su­gu­gi, et teos peab ole­ma ta­vamõis­tes „i­lu­s”. Ing­la­ne Ed­mund Bur­ke kir­ju­tas ju­ba 1750. aas­tail, et es­tee­ti­list tun­net ise­loo­mus­tab kõige pa­re­mi­ni sub­lii­mi ehk üle­va mõis­te ning et ka ko­hu­ta­vad või vi­suaal­selt „ko­le­da­d” teo­sed on võime­li­sed meid ra­pu­ta­ma, ela­must pak­ku­ma.

Kui­das se­da tun­net tun­da ja kui pal­ju se­da tun­da, seos­tub pal­jus­ki ees­pool öel­du­ga. Es­tee­ti­li­ne ta­ju on meis emot­sio­naal­se­te olen­di­te­na ole­mas. Kuid see sõltub ka kul­tuu­ri­kesk­kon­nast ja sel­les ek­sis­tee­ri­va­test kuns­ti- ja muu­de väär­tus­te sõnas­tus­est, mi­da va­hen­dab ja taas­too­dab ha­ri­dus – sel­les mõttes on see ka õpi­tav ja aren­da­tav. Kuivõrd ini­me­se ta­jup­rot­ses­si ise­loo­mus­tab ter­vik­lik­kus, siis ei saa es­tee­ti­list ela­must pi­da­da puh­talt ja her­mee­ti­li­selt sub­jek­tiiv­seks. Oleks sil­ma­kir­ja­lik mit­te mai­ni­da, et kõik see toi­mib ka õpe­ta­tud kuns­tieks­per­ti­de pu­hul: ku­na meie ha­ri­duspõhi, lu­ge­mus ja vaa­ta­mis­ko­ge­mus on sar­na­sed, siis jõua­me kuns­tiväär­tu­se mää­rat­le­mi­sel ena­mas­ti kon­sen­su­se­le. Nii ütleb ka mi­nu isik­lik ko­ge­mus näi­tus­te kon­kur­sižürii­des ning suht­lus lää­ne kol­lee­gi­de­ga.

See sammas ei ole kunst

Meie Va­ba­dussõja võidu­sam­ba juur­de lõpuks ta­ga­si jõudes, Jaak Kan­gi­las­ki hin­nan­gut mee­nu­ta­des ja pal­ju­de kol­lee­gi­de ar­va­mu­se­le toe­tu­des väi­dan, et sam­bal puu­dub ela­mus­lik, süga­valt puu­du­tav es­tee­ti­li­ne mõõde. Te­gu ei ole kuns­ti­teo­se­ga ja kaht­len, kas see sel­leks ku­na­gi üld­se tun­nis­ta­tak­se. Eif­fe­li torn – sam­ba prae­gu­se la­hen­du­se pro­ta­go­nis­ti­de lem­mikn­äi­de – on küll kuu­lus, aga kuns­ti­teo­seks ei pee­ta se­da siis­ki tä­nap­äe­va­ni.

Ome­ti ei saa ei­ta­da, et Va­ba­dussõja võidu­sam­bal on nn mo­nu­men­diväär­tus, mä­les­tusväär­tus, mi­da võiks ni­me­ta­da ka pro­pa­gan­daväär­tu­seks, kuivõrd sel­le püsti­ta­mi­se do­mi­nee­riv eesmärk oli rah­vus­po­lii­ti­li­ne ma­ni­fes­tat­sioon. Ko­gu sam­ba ra­ja­mi­se kulg tões­tas, et see väär­tus on laia pub­li­ku jaoks enam hin­na­tav/ära­tun­tav kui kuns­tiväär­tus.

Li­saks ma­ni­pu­lee­ri­sid va­lit­sev po­lii­ti­li­ne eliit ja mee­dia sam­ba val­mi­mi­se prot­ses­si rah­vus­lik­ku sen­ti­men­ti ära ka­su­ta­des ja sam­ba kuns­tiväär­tu­se prob­lee­mi tõrju­des. Kah­juks po­le võima­lik ae­ga ta­ga­si pöö­ra­ta ja kor­ral­da­da uus eks­pe­ri­ment: mis­su­gu­ne ol­nuks „rah­va ar­va­mu­s” siis, kui žürii ot­sus soo­si­nuks po­tent­siaal­selt kuns­ti­teo­se­na kva­li­fit­see­ru­vat la­hen­dust ja se­da toe­ta­nuks nii va­lit­sus kui ka mee­dia.

Mi­nul on as­ja­de nii­su­gu­sest käi­gust igal ju­hul kah­ju. Va­ba­du­se väl­ja­ku­le oleks võinud ker­ki­da mi­da­gi, mis on nii mo­nu­ment kui ka ela­mus­lik kuns­ti­teos. Prae­gu sei­sab seal aga küll pal­ju­de rah­vus­tun­net puu­du­tav, kuid eba­so­bi­vast ma­ter­ja­list lii­ga suur ja koh­ma­kas sam­mas, mil­le to­ta­li­taarsüstee­mi­delt lae­na­tud vi­suaal­ne keel sig­na­li­see­rib pea­le­gi se­da, mil­le­ga suur osa meist end siis­ki sa­mas­ta­da ei saa.