Lahke lubamise tegelik taust on poliitikaanalüütikutele ehk siiski aimatav. Nimelt konkureerivad EKRE ja Keskerakond mitmes valijarühmas, kellele meeldimiseks püüavad üksteisest ohtramat pakkumist teha. See on valija, keda ei sega Keskerakonna Ühtse Venemaa joon ja EKRE samast allikast kiidetud Euroopa Liidu vastasus.

Sümboolse näitena, Rail Balticule pakub EKRE alternatiiviks senise idasuunalise raudtee remonti. Kahtlemata tähelepanuväärne hoiak. President Lennart Meri unistas ühendusest Euroopaga, EKRE unistab senisest võrgust ja kaubaveost itta, Venemaa suunal?

Maanteede neljarajaliseks ehitamine, bürokraatia vähendamine ja pensionite maksustamise muutmine saavad minult kiita, need on asjad, mis on Reformierakonna programmis. Nullbürokraatia programmi ja vaba Eesti ajaloo suurima teetaristu, Tallinna-Tartu maantee Kose-Mäo lõigu 170 miljoni eest neljarajaliseks ehituse eestvedajana arvan, et neis valdkondades on tänane valitsus pigem kohapeal tammunud, kui varasemaid plaane edasi viinud. Samuti on mul heameel, et EKRE toetab ideed haridus lasteaiast alates eestikeelseks muuta ning aktsiiside alandamist, et maksuraha Lätist tagasi saaks toodud. Need mõlemad on asjad, kus Reformierakond on tugevalt põrkunud Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatidega.

Kokkuvõtteks — kõigile kõige lubaja puhul võib olla kindel, et kõike ei juhtu. Ootuste koorem saab aga olema suur, tagajärjeks EKREs peale valimisi pettunute hulk. Selle ärahoidmiseks tasuks ilmselt öelda ette, et ega kõike ka tõsiselt mõelda, sest vaid igavesti vihaselt opositsioonis olles saab jääda kõigi lubaduste juurde. Kui see just plaaniks pole.