Krister Kivi: Hullu pilguga, kuid see-eest nii sale

 (56)

Krister Kivi: Hullu pilguga, kuid see-eest nii sale
Krister Kivi (Toomas Volmann)

Hiljuti meediasse jõudnud sedastus, et Suurbritannia kunagisel peaministril Margaret Thatcheril võis olla psühhopaadikalduvusi, puudutab Eesti Vabariiki otseselt.

Oli ju just koolilastelt tasuta piima röövinud Thatcher – kes näitlejatar Andrea Riseborough’ sõnutsi ligimeste tunnetest just liiga palju ei hooli ja teflonpannina süümepiinu hülgab – inspiratsiooniallikaks Mart Laarile, kes raius Eestist riigi, milleks me oma iseseisvuse jooksul saanud oleme.

See pole otseselt etteheide, sest küllap ongi psühhopaadiomadused need, mida inimesed oma liidrilt kriisiaastatel ootavad (näiteks oskus teha „karme valikuid” ja võime sulgeda kõrvu pehmotsejate kaeblemise ees).

Kui reisijaid täis laevast hakkavad merel lained üle käima, heidab psühhopaatkapten nõrgemad ja viletsamad enamuse päästmiseks ruttu üle parda, sellal kui nutuselt empaatiline käteringutaja laskuks koos kõigiga vetesügavusse. Ent kas psühhopaat peaks laeva tüürima ka siis, kui see on juba sadama lähedusse jõudnud?

Oleks ehk liiga julge väita, et psühhopaadiomadusi aimub igast parempoolsest peaministrist, kuid kindlasti näib Eestile olevat juba pikalt omane teine vaimne häire: anoreksia. End peegli ees keerutades näib Eesti olevat tõsises obsessioonis, kuivõrd sale on ta talje, kuivõrd harukordses tasakaalus on ta riigieelarve.

Saavutatud vormi säilitamine on muutunud kinnisideeks, mis sest, et kurnatud organism juukseid peast kukutab ja magu on kuivanud aprikoosi suuruseks muutunud. Sellises olukorras nälga enam ei tunne, kuid mure võimaliku rasvumise pärast on endiselt kõikehõlmav.

Tülgastav kõhuke

Andrus Ansipi hiljutine sõnavõtt palkade teemal – moraaliks sõnum, et küllap makstakse Eestis töövõtjaile just nii palju kui võimalik – viitab asjaolule, et Eesti peaminister ei hoia närviliselt silma peal mitte ainult riigi, vaid ka erafirmade vöökohal.

Muidugi on selline sõnum täpselt see, mida Reformierakonna ettevõtjatest toetajaskond oma liidrilt ootab, kuid ilmne on ka riigi esitreeneri tülgastus ette võlvuda võivate kõhukeste pärast nende ilmumiskohast hoolimata.

Pole ehk juhus, et niihästi peaminister Ansip kui ka rahandusminister Ligi ilmuvad meediasse nii sageli just suusamaratonidel, et seal, piinatud nägu jääpurikais, masinatena finiši poole vuhkida. Nad on oma olemuselt sportlased ja sportlased teavad hästi, et kunagi ei saa olla liiga kõhn. There’s still fat to trim!

Mida peaksid aga tegema need, kes suusamaratonil medalit saada ei taha ega ole end kunagi isegi maratonile registreerinud? Need, kes usuvad, et Vahemere-äärselt joviaalne paksuke võib oma elu nautida mitte üksnes rohkem, vaid ka kauem?

Viitan siinkohal Journal of the American Medical Associationis ilmunud uurimusele, mille kohaselt kipuvad kerges ülekaalus (ehk kehamassiindeksiga 25–30 inimesed) elama pikemalt kui nn normaalkaalus olijad. Võib ju olla, et see analoogia laieneb pikas perspektiivis ka riikidele.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare