KRISTER PARIS: Hääletaja käsiraamat kodanikuühiskonda
Mis sellest, et Arthur Denti maja lammutamise plaan asus pimedas keldris mahajäetud WC lukustatud kapi põhjas ning silt ukse peal hoiatas: “Hoiduge leopardi eest.” Juriidiliselt olid võimud etteteatamiskohustuse korrektselt täitnud.
Douglas Adamsi “Hääletaja käsiraamatus galaktikasse” kirjeldatud absurdihuumor muutus Eestis reaalsuseks eelmise aasta märtsis, kui Norra ja Euroopa majanduspiirkond pakkusid meile aastani 2009 ligi poole miljardi krooni ulatuses abiraha. Ehkki rahale pidi ministeeriumidega võrdselt saama kandideerida ka kolmas sektor, imbus teave välja vaid tänu üksikute ametnike heatahtlikkusele. Ametlik info riputati üles alles viimasel hetkel ning rahandusministeeriumi kodulehekülje sügavusse. Hea, et norralaste absurdimeel meie riigivõimude omast erines ning abiraha korra majja saamiseni aastaks külmutati.
Kui paari nädala eest avaldas Briti ajakiri The Economist maailma riikide demokraatia edetabeli, võisime vaid imestunult pead vangutada, leides Eesti “vigaste demokraatiate” hulgast – samast kategooriast näiteks Tsˇiili ja Mongooliaga. Ajakirja analüütikud andsid meie kodanike osalusele riigi elu kujundamisel hävitava hinnangu. Isegi Iraak oli parem.
Teadmatus ja ükskõiksus
Abirahaga seotud näide iseloomustab hästi, miks nii läks. Eesti kodanikuühiskonna nõrkus vaevalt kedagi üllatab. Küsige inimeselt tänaval tuntumaid Eesti vabaühendusi – tõesti hea, kui ta neist mõnegi nimetada suudab. Seda olukorras, kus valima viitsivad end vedada ehk pooled ning poliitikust – inimesest, kes tegelikult meie saatust määrab – on kujunenud sõimusõna.
Ei tasu vist mainidagi, kui tõsiselt ohustavad taolise sünnipuudega ühiskonda demokraatia surmahaigused. Oma riigist võõrandunud kodanikud ei oskagi koonduda, et end mõne “batka” kompleksides populisti või äriilma raha eest riigist maffiapesa kuduva küüniku eest kaitsta.
“Jah, aga ega me ei saa ju kolmandat sektorit ise luua,” vastab poliitik Toompeal ärritunult kätega vehkides. Ja kehitab siis tülpinult õlgu: kui on huvi, eks koonduge ja küll teiega ka arvestatakse.
Tõepoolest. Ent kui praeguses Eestis mõne kodanikuühenduse häält ka päriselt kuulda võetakse, peab siinseid standardeid arvestades olema tegu juba tõeliselt revolutsioonilise situatsiooniga.
Muidugi ei saa riik mõne pseudodemokraatia kombel kolmandat sektorit luua. Aga ta peab sellele juba iseenda huvides õla hoopis jõulisemalt alla panema.
Juriidiliselt pole Eesti kolmanda sektori raamistikule midagi ette heita. Erinevalt Moldovast, Ukrainast või Gruusiast suutsid võim ning vabaühendused leppida kokku isegi kodanikuühiskonna arengu kontseptsioonis.
Asjad, mida Eesti vabaühendustel kõige rohkem napib, on aeg, inimesed ja raha. Paradoksaalselt saab neist viimase puudusele veel kõige kergemini leevendust leida. Küsimus polegi niivõrd summa suuruses (kuigi seda, kui palju riik üldse kolmandale sektorile eraldab, pole keegi suutnud ministeeriumide erineva metoodika tõttu täpselt kokku arvutada). Rahaeraldised on lihtsalt nii kaootilised, et pikaajalise planeerimise võib unustada. Mõjub ju kummastavalt, kui ministeerium saab põhieelarves kolmanda sektori toetuseks algul neli korda vähem raha, kui aasta lõpuks lisaeelarvete kaudu päriselt antakse. Hea kindlustunne küll.
Nii on ka kolmanda sektori palgad riigi- või erasektori omaga võrreldes keskeltläbi väga tillukesed.
Tulekul kaasamisveeb
Mingis ebamäärases tulevikus hakkab iga ministeeriumi juures tööle inimene, kelle ülesandeks on vabaühendustele nõu andmine. Käivitamisel on kaasamisveeb, kus on võimalik kommenteerida ministeeriumide eelnõusid.
Hea, et praegu toidavad kolmandat sektorit märkimisväärsed rahasummad läänest ning liigutama on hakanud ka kohalikud ärimehed. Kuid peagi võib tühimik ahvatleda kolmandasse sektorisse investeerima hoopis ebademokraatlikumate ideaalidega jõudusid idast. Üht esimest pääsukest võime ilmselt näha Öise Vahtkonna kujul.
Meenutagem – Douglas Adamsi fantaasias hävitati järgmisel hetkel samade juriidiliselt korrektsete argumentidega maakera.
