Krister Paris: Ise me venelased Krimmi kutsusime

Lääs andis Kosovo riigi tekitamisega Venemaale tahtmatult õiguse sekkuda Ukrainas

Päev pärast Kosovo iseseisvumist kirjutas Eesti Päevaleht oma juhtkirjas, et Eestit peaks hirmutama see, millise kergusega uue riigi tekitamisel ÜRO-st mööda mindi. Praegu Krimmis toimuv on tollal loodud pretsedendi tagajärg. Vaadakem asju Moskva poole pealt. 1999. aastal rikkusid lääneriigid jõhkralt senist korda, kus õigustatuks võis pidada vaid sõda, mille on sanktsioneerinud ÜRO julgeolekunõukogu. Kõik võis olla ju arusaadav – albaanlaste tagakiusamine ja ehk mõrvadki –, kuid NATO kui sõjaline blokk polnud kunagi varem näidanud üles sellist hoolivust tsiviilisikute vastu. Moskva tunnetas, et kasutati ära tema tollast nõrkust, selleks et muuta jõuvahekordi Euroopas.

Pärast pommikampaaniat astus Slobodan Milošević tagasi, võimule tulid läänemeelsed jõud ja Venemaa kannajälg Balkanil nõrgenes märgatavalt. Algul, muide, oli juttu vaid albaanlaste kaitsest. ÜRO julgeolekunõukogu võttis Venemaa kompromissettepanekuna vastu resolutsiooni, mis kinnitas Kosovo püsimist Serbia koosseisus. Läks mööda vähem kui kümnend ja suurem osa läänemaailmast (aga kaugeltki isegi mitte kõik EL-i riigid) olid andnud territooriumi eraldamisele Serbiast oma tunnustuse. Kusjuures uus sündinud riik polnud läbinud mingeid elementaarseid katseid, nagu näiteks rahvusvähemuste kaitse.