Paar kuud hiljem suutis ta presidendivalimistel teise vooru jõuda ning seejärel võita.

See oli Venemaal esimene kord, kui kampaaniat lasti korraldama läänemaailma kogemustega poliittehnoloogid. Nende kaadritaguste tegelaste abi võis igal sammul tajuda ka äsja Gruusias.

Tagantjärele on ime, et opositsioon saavutas niigi palju – eriti Tbilisis, kus enamikus jaoskondades oli võidukas just nende kandidaat. Kampaania poole pealt ei jäetud Mihheil Saakašvili vastasleerile vähimatki võimalust.

Ei, juriidiliselt oli kõik enam kui korrektne. Opositsioon sai piisavalt eetriaega, mida nad täitsid valdavalt kaebustega, et neile ei anta piisavalt sõna. Erakordselt rasketes ilmaoludes ning Eesti jaoks kujuteldamatute logistiliste raskustega läbi viidud valimisprotseduur ise ületas oma korrektsuselt igasuguseid ootusi.

Lihtsalt piltlikult oli ühel pool moodne läänelik teerull ning teisel pool eri suundades tiirutavad möödunud ajastute mootorrattad. Suured plakatid “number viiest”, keda vanatädikesed embavad, mõjusid peaaegu pisarateni liigutavalt.

President sõitis usinalt mööda maapiirkondi, avades elektrijaamu, teid ja isegi suusalifte. Mitmest lääneriigist (sealhulgas Eestist) palgatud spindoctor’id helistasid aktiivselt ajakirjanikele, et edastada uudiseid “õigelt poolt”.

Valimiskeskuse mitmekeelsed pressiteavitused ülikondades ning kammitud kõneisikutelt tulid otsekui hoopis teisest ajastust kui musta ülikonda ning mägiröövli mütsi kandva opositsioonijuhi räuskamine ja tõuklemine.

Kandidaat käsutas ministreid

Muidugi kippus seejuures meelest minema, et valimisteks ameti maha pannud “Misˇa” pole praegu ju mingi president: kümneautolistes konvoides mööda maad ringi tuiskav kandidaat jagas ministritele elanike kaebuste peale korraldusi nagu ennemuiste.

Ega opositsioonile keegi takistusi ei teinud – kui jätta kõrvale säärane “pisiasi” nagu telekanali Imedi kinnipanek algul võimude ja pärast selle töötajate poolt. Või et valimisteks ettevalmistamiseks jäeti vaid kaks kuud pärast seda, kui varasemad protestid olid kumminuiadega laiali pekstud.

Nagu üks analüütik märkis, võis Saakašvili võimas “pähemäärimine” talle tegelikult isegi kahju teha. Kuid sellelsamal läänelikul meeskonnal on õnnestunud inimeste igapäevaelu lausa uskumatult parandada – isegi kui edust maitse suhu saanud rahvas soovib mõistetavalt enamat.

Ehk jätkub opositsioonil nüüd jõudu ning aega, et ehitada tänavaarutelule üles ka oma platvormid ilmselt kevadel peetavateks parlamendivalimisteks. Seal pole küsimus enam selles, kas hääletada “Misˇa vastu”, vaid millist tulevikku Gruusiale valida. Ning ilmselt sünnib Gruusias üheparteisüsteemi asemel koalitsioonivalitsus.

Muidugi, ega ühepoolse jõulise propaganda vastu kergelt saa.