Krister Paris: Silmad pärani kinni

KORRAKAITSESEADUSEST: vaba inimene vastutab oma tegude eest ise

Kõndisin hiljuti abikaasa ja lapsega läbi Balti jaama ning nägin trepil istuvat kampa mehi, kes polnud enam parimate aastate ja tervise juures. Räsitud haigusest nimega alkoholism ja kaasnevatest tervisehädadest. Nad istusid ja kummutasid haljast, välimuse järgi riigiviina. Ütlen ausalt: ei olnud meeldiv vaatepilt.

„Noh, kas ikka veel toetad avalikus kohas joomise lubamist?” torkas abikaasa. Varem oli sama mõte endalgi peast läbi käinud. „Kas seda me tahtsimegi?” Korraks tundsin end küll häirituna, aga siis mõistsin, mis mind kriipis. Paraku tundub, et väga suur osa korrakaitseseaduse vastaseid proteste lähtub samast väärast eeldusest. Need konkreetsed seltsimehed istusid vaikselt omaette. Ei tülitanud teisi ja nende hääl ei tõusnud ka omavahel rääkides. Neist mahtus väga hästi mööda minema. Kõik täiesti kooskõlas seaduse mõttega „teisi mittehäirival moel”. Natuke jahmatas, et viina juuakse otse pudelist. Aga taipasin, mis alateadliku vastureaktsiooni tekitas: esteetika