Kui nad vaid teadnuks...

Vagunis oli midagi märksa piinlikumat. Just võimult tõugatud juhi Nikita Hruštšovi teosed, mida taheti neutraalse Austria inimestele suure Nõukogudemaa kingitusena laiali jagada. Enam aga justkui ei sobinud. Ära visata samuti mitte, põletamine oleks kah tekitanud liiga palju küsimusi. Nii tuligi teosed vaikselt üle piiri tagasi toimetada.

Aga vabadustarmastavad austerlased said edaspidi tutvuda näiteks „Väikese maaga" Leonid Brežnevi versioonis.

Lastekirjandus õitseb

Tuleme nüüd ajarännakutelt tagasi Eestisse. Istub ka meil võimule üsna lähedal, otse peaministri partei fraktsioonis saadikuid, kes raamatuid kirjutanud. Näiteks lastele (aga lastekirjandus olla üks raskemaid). Näiteks selliseid, mida vabadustarmastavatele valijatele kinkida. Näiteks on saadiku nimi Mihhail Stalnuhhin, kes laseb sellise lõbu kinni maksta oma kuluhüvitistest - kokku eelmisel aastal 4300 euro eest.

Ühest küljest võiks tegu olla kurioosumiga üleüldise kuluhüvitiste loomingulise kasutamise taustal. Mõni teine maksab advokaadile, mõni aga valijate toitlustamise eest.

Aga Stalnuhhin on hakanud sümboliseerima kõike seda, mis kuluhüvitiste juures valesti on. Hüvitiste idee pole üldsegi nii halb, et nende maksmine lõpetada. Ka teistel inimestel makstakse kinni näiteks telefoni põhjendatud kasutamine komandeeringutes, mõni ametipost laseb maksta kinni ka esinduslõunaid. Halvaks läheb asi siis, kui ahnus varjutab mõistuse. Tõeliselt punaseks ajab silme eest aga see, kui ahnus omakorda jääb alla küünilisusele.

Eetilisuse majakas

On ju Stalnuhhin muidu saadik nagu saadik ikka. Üsna värvikas, ekstravagantne, oma valijate selge esindaja. Aga vaat see ahnus... Sest kui raamatud on ehk „ohoo-efektiga" rahakulutamise meistriteos, siis kahe auto liisimine olukorras, kus endal pole juhilubegi, näitab parastava künismi tippu. Teen, sest saan. Ja see ei loe, et olen rahanduskomisjoni esimees, kes peaks olema teatavas mõttes eetilisuse majakas.

Just selliste usalduse kuritarvitajate pärast peabki tegema ettekirjutusi ka korralikumatele inimestele. Ja ilmselgelt vajabki kuluhüvitiste maksmine veel piiramist, et „Stalnuhhini tegemine" miinimumini viia. On ju tavamõistusele jätkuvalt arusaamatu, mille poolest on autoliising üldse legitiimne esinduskulu.

Raamat on isegi etem. Läbi iroonia võiks öelda, et kui ta autod ise maksaks, eks kirjutagu lasteraamatuid veelgi. Luges ju nii mõnigi läbi ka Brežnevi memuaarid. Ja sai ehk targemakski.