Krister Parise autorikülg | Koristamise jätan ikkagi naisele

Isapuhkuse väljavõtmine ei tähenda põrmugi, et mees hakkab perekonda võrdselt panustama.

Kui olin mõni aeg vanemapuhkust nautinud ja käruga rõõmsalt mööda porist talve ringi veerenud, hakkas naine koristamisest rääkima. Varsti rääkis ta sellest juba iga päev.

Tuli välja, et korter, mille mina olin enam-vähem talutavaks pühkinud, meenutas tema silmis kõige hullemat urgast, kus korralik inimene isegi siga ei kasvataks. Hea abikaasa, nagu ma olen, võtsin end kätte ja küürisin kriitikat kuulda võttes elamise edaspidi lausa läikima. Tulemus võeti tõepoolest paremini vastu. Kui hästi läks, küüris naine järgmise tunnikese suurema õiendamiseta.

Olin Moskvas töö kõrvalt sisuliselt kodune ka eelmise lapsega. Seetõttu oli mul enda arust päris hea ettekujutus, mida üks väike beebi tahab ja teeb. Tahab tähelepanu ja väntsutamist, teeb aga mähkmetesse. Tühiasi.

Aga ma poleks osanud ettegi kujutada, kui kohutavalt segamini suudab kogu elamise paisata olevus, keda pole sisuliselt ollagi. Ainuüksi paberkäterätikuid läks koguses, mis viskas mu ökoloogilise jalajälje kaugele punasesse.

Kui see välja arvata, oli kõik ju meeldiv. Mulle langes osaks kõik hea: jalutuskäigud, mängud ja turul maitsetaimede valimine. „Ah sina siis oledki see kuulus isa?” peatasid mind vanemad naised, kes olid lugenud mu lapsega koju jäämisest. Ega siis kiitus mööda külgi alla jookse ja natuke kõditas edevust ka.

Aga naine käis tööl. Ja pärast koristas. Söögi valmistamisega, tänan küsimast, sain hakkama. Aga mänguasjade dresseeritud tinasõdurite kombel igal õhtul tagasi kasarmusse saatmisega küll mitte.

Nii töötabki lapse ema ka paremates kooslustes topelt. Teinekord päris pikaks venival päeval seab töö juures artikleid paika, vaidleb autorite, allikate ja bürokraatidega ning õhtul algab teine vahetus lapi, kühvli ja harjaga.