KRISTI KÕIV: Koolivägivald sünnitab heidikuid
Mis on vägivald? Kui täiskasvanutele tähendab vägivaldne käitumine tavaliselt seda, et kahjustatakse teist inimest füüsiliselt, siis kooliõpilastele pole vägivald ühe-, vaid kolmetähenduslik mõiste. Esiteks, vägivald on midagi halba, millega kaasnevad negatiivsed emotsioonid; teiseks, vägivald on teisele inimesele füüsiline kallalekippumine ja haiget tegemine; kolmandaks, vägivald tähendab vaimse kannatuse tekitamist seoses koolikiusamisega.
Vägivalla olemuse kõrval on veelgi olulisem küsimus, milliseid vägivalla liike on õpilased ise kõige enam kogenud? Õpilaste seas läbiviidud uurimuse tulemused on näidanud, et kõige sagedamini ollakse kogenud togimist ja tõukamist, narritamist ja pilkamist, asjade äravõtmist ja peitmist ning asjade pildumist ja lõhkumist (vt graafikut).
Koolivägivallal on tänases koolis kaks palet: füüsiline ja psühholoogiline. Füüsilist vägivalda esineb sagedamini ning seda on togimise ja tõukamise näol koolis kogenud ligi pooled õpilased. Teist vägivalla vormi, psühholoogilist, kogetakse koolis väga erinevates vormides: ühelt poolt verbaalsed ähvardused eakaaslaste suhtes (narritamine ja pilkamine) ning teiselt poolt vägivald seoses kooliasjade kui omandiga (teiste õpilaste asjade äravõtmine, peitmine, pildumine või lõhkumine).
Järelikult on vägivalla mõiste õpilaste jaoks mitmetähenduslik just selle tõttu, et ollakse seda kogenud koolis mitmesugustes vormides. Vägivalda suhtuvad õpilased negatiivselt, kuigi seda kogetakse koolis sagedasti ning vägivalla liigid, mida sagedasti kogetakse, on kahesugused – nii füüsilise kui ka psühholoogilise kahju tekitamisega seotud, milline tähendus omistatakse ka vägivalla mõistele. Seega on vägivallal õpilaste jaoks kaks palet – selle tähendus ja tegelik kogemus langevad kokku.
Vägivalla korduv iseloom. Vägivald koolis pole ühe-, vaid mitmekordne tegevus ja pika aja jooksul toimuv. Siit tõstatub probleemidering, mis on seotud koolivägivalla kahe osapoole – kiusaja ja ohvri püsiva staatusega ning negatiivse mõjuga nende edaspidisele arengule.
Uurimuste alusel võib väita, et korduva vägivalla mõjud on nii löömamehele kui ka peksupoisile kahjulikud, kuid mõlema vägivallakäitumise osapoole puhul erinevad. Kiusaja puhul on selline käitumine etteennustavaks faktoriks tõsiste probleemide tekkeks tulevikus, mis seostub kuritegeliku käitumisega. Ohvrikäitumise pikaajaline mõju pole suunatud mitte väljapoole, vaid sissepoole pööratud käitumisega – inimesel ilmneb kurvameelsus, endassetõmbumine, madal enesehinnang ja eemaldumine sotsiaalsetest suhetest.
Vägivald koolis on korduv ning ei lõpe ka siis, kui õpilased on kooli lõpetanud või koolist lahkunud, vaid mõjutab nende arengut ebasoodsalt ka tulevikus. Korduva koolivägivalla mõju pole aga ühesugune, vaid erisugune vastavalt sellele, kas tegu on kiusajate või ohvritega. Löömameeste probleemid süvenevad aja jooksul ning on suunatud tahtlikult ühiskonnas kehtivate seaduste vastu; peksupoiste probleemid seonduvad aga sellega, et tõmbutakse endasse ja isoleeritakse ennast ühiskonnast. Järelikult, mõlemast osapoolest – sellest, kes koolis pidevalt teisi kiusab ja sellest, keda koolis pidevalt kiusatakse, ei saa tõenäoselt täisvääruslikke ühiskonnaliikmeid, vaid marginaalid või ühiskonna heidikud.
