Kristi Mikiver: võib-olla peaks õpetajate täiendusõppest ühe osa korraldama hoopis ettevõtetes

Olen korduvalt kuulnud õhkamist, et küll oleks hea, kui õpetajaks õppijaid saaks valida koolilõpetajate parema kolmandiku seast, nagu teevad paljud tulemuslikud haridusriigid.

Tegelikult ei anna parimate hulgast värbamine automaatselt ametisse sobivuse garantiid. Näiteks Singapuris valitakse õpetajaks õppijad 15% paremate lõpetajate seast, kuid siiski langeb 5% neist esimese kolme aasta jooksul välja. Sellest, mis sul on, kipub olulisem olema see, mida sellega ette võtad.

Õpetajaameti puhul tahaks ju ikkagi rääkida elukutsest, mitte lihtsalt tööst, mida keegi tegemas käib. Paljudes sektorites käib parimate saamise nimel võitlus rahvusvahelisel tööturul. Hariduses ei olda harjutud inimeste pärast võitlema. Aga muudkui kurdame isekeskis, et jälle läks ainult paar-kolm noort füüsikaõpetajaks õppima. Kas tõesti ei ole haridussektor tööturu osa, kus kehtivad tööturu reeglid? Kahe noore füüsikaõpetaja pärast ei konkureeri pelgalt koolid, vaid teisedki ettevõtted.

Kui siiski õnnestub need noored talendid kooli tööle meelitada, ei lepi nad sellega, et 21. sajandi oskuste õpetamisest räägitakse ikka veel tuleviku võtmes. Äsja avaldatud digioskuste uuringust selgus taas, et me koolides on endiselt õpetajaid, kes lihtsalt otsustavad digioskusi mitte õpetada. Seega pole parem seis ka koostöö- ja suhtlemisoskuste, kriitilise mõtlemise ja loomingulisusega. Õpetajad tahavad liidrirolli võtta.