KRISTI SARAPI AUTORIKÜLG |„Palun võtke mind tööle, sest tahan käia klassireisil ja teatris!”
Siis tuli teade koondamisest. Tol kevadpäeval tuli nõutu näoga ema minu juurde ja tõdes, et tal pole enam võimalik minu sünnipäevi, teatreid, hobisid, klassiüritusi rahaliselt katta. Ühele pubekale oli see valus hoop. Õppisin linna parimas, õppimiskallakuga gümnaasiumis. Rääkimata sellest, et klassi- ja kooliüritustest ei tahtnud ma mingi hinna eest ilma jääda.
Suve esimesed kuud käis ema oma sõpru ja tuttavaid läbi. Ikka selleks, et tööd leida. Sisimas lootsime, et läheb õnneks.
Augusti saabudes olid pinged kasvanud, kooliaasta algus ootas ees. Tahtsin ise hakkama saada ja oma taskuraha teenida. Endise klassiõe ema kaudu tuli soovitus katsetada kontserdimaja piletööri ametikohale. Vestlus sujus ülesmäge, kuni tuli jutt vanusest. Alaealisi nad tööle võtta ei tahtnud. Minu täisealiseks saamiseni oli jäänud kolm kuud. Mind tänati ja öeldi, et proovi järgmisel aastal uuesti.