KRISTIINA OJULAND: Pronksiööd olid Vene propaganda jõuline jätk
Sellel on kindlasti ka objektiivsed põhjused. Venemaa on paljurahvuseline, mitmekonfessionaalne, ulatusliku territooriumiga riik. Ajalooline kogemus on näidanud, et sellised riigid, seda enam kui puudub kodanikuühiskond, horisontaalsed sidemed ühiskonnas, püsivad koos vaid väga tugeva tsentraliseeritud, vertikaalse võimukorralduse juures.
Seda mõistes on Euroopa ometi lasknud end Kremli võimudel manipuleerida. Sest mitte mingeid takistusi pole Venemaal olnud, et nende aastate jooksul tugevdada mitmeparteilisust, mitte mingeid takistusi ei ole olnud, et viia läbi vabasid parlamendi - ja presidendivalimisi.
Venemaa tänane KGB taustaga eliit kasutab ka edasipidi Venemaa rikkusi oma isiklikuks hüvanguks ja isikliku võimu kindlustamiseks. Seitsme aasta jooksul kujundatud ühiskondlik-majanduslikku formatsiooni võib nimetada putinismiks, see väljendub isikuvabaduste ja põhiõiguste piiramises, meedia kontrollimises, majanduskasvust tuleneva kasu suunamises sektoritesse, mis ei ole seotud riigi jätkusuutlikkusega, välispoliitikas imperialistliku ja šovinistliku joone süvenemises.
Loomulikult me peame olema vastutustundelised. Venemaa oli ja on keerulises olukorras. Üleöö pole sealgi võimalik midagi muuta. Loomulikult on ka siin vaja aega. Kuid olulisi samme tuleb teha juba täna. Need on aga tegemata. Kahjuks on just Venemaa puhul möödalastud võimalusi liiga palju.
Mittedemokraatlikult valitud president ja juba mittedemokraatlikult äravalitud duuma võivad Venemaa olukorda ainult halvendada. Peame endale sellest selgelt aru andma. Kokkuvõtteks. Venemaa ja EL vahel ei saa olla enam ühistele väärtustele tuginevaid suhteid, need suhted on muutunud vaid ühistele huvidele tuginevateks.
Tulevane president on kohustatud tegelema lokkava korruptsiooniga
Tuleval aastal on Venemaa jaoks olulisim küsimus välispoliitikas konstruktiivse suhte säilitamine Ameerika Ühendriikidega, samuti Euroopa tavarelvastuse piiramise lepinguga seotud küsimused.
Välispoliitikas on suurriiklik ideoloogia end nii sisse elanud, et Venemaa on suutnud lühikese ajaga ära rikkuda suhted enamike oma naabritega, USA, Suurbritanniaga, Jaapaniga. Usun, et siin ootab Medvedevit väga suur väljakutse.
Samuti oleks ülioluline sisepoliitilise korruptsiooniga tegelemine, mis pole aga võimalik poliitilise -ja meediavabaduse puudumisel.
Majanduses on tähtis vajalike sammude astumine, et toimuks kiirem areng ka kõikides teistes sektorites toorainesektori kõrval.
Venemaa on täielikult sõltuv energiaressursside ekspordist ja olulisel määral toiduainete impordist.
Majanduses on majandus kasvutempo liiga aeglane, eriti hullus olukorras on paljud regioonid. Inflatsioon on Venemaal kahekohalise numbriga.
Osaliselt on need probleemid seotud ka katastroofilise korruptsiooniga nii riigiaparaadis kui nüüd juba ka erasektoris. Kes poleks ka uus president, ta on kohustatud sellega tegelema.
Vene propaganda vajab vaenlase kuvandit
Venemaa poolne propaganda oli jõuline ammu enne pronksöid. Selleks üheks eesmärgiks on Euroopa Liidu suurriikidele tõestada, et Euroopa Liidu uusliikmed on ebastabiilsuse ja probleemide tekitajad suhetes Venemaa ja Euroopa Liidu vahel.
Teine eesmärk on Venemaal sisepoliitiline. Pidevalt luuakse oma naaberriikidest vaenlase kuju, et konsolideerida elanikkonda Kremli ümber.
Eesti on kogu selles mängus vaid ettekääne. Nii nagu neid suhteid Venemaaga polnud enne pronksöid, nii pole neid ka aasta teise poole jooksul tekkinud.
Meie võimalus mõjutada olukorra arenemist teises suunas on üsna piiratud , mis ei tähenda seda, et asjaga ei tuleks tegeleda.
Eesti saab tegutseda Euroopa Liidus, et selle kaudu mõjutada Venemaad. Seda me ka teeme.
Päevaleht Online uuris välispoliitikaga kursis olevatelt riigikogulastelt, kuidas nad võtaksid kokku Venemaal 2007. aastal toimunud olulisemad sündmused ning riigi arengusuunad.
