KRISTINA NORMAN: Mis keelt räägib kuldsõdur?

 (464)

KRISTINA NORMAN: Mis keelt räägib kuldsõdur?
----

Käe­so­le­va­ga kin­ni­tan, et mi­na, Kris­ti­na Nor­man olen kunst­nik ja te­gut­sen vaid poee­ti­lis­tel eesmär­ki­del. Ma ei esin­da ühe­gi po­lii­ti­li­se or­ga­ni­sat­sioo­ni hu­ve ega ole oma kuns­ti­li­se te­ge­vu­se­ga rik­ku­nud ühte­gi Ees­ti Va­ba­rii­gi sea­dust.

Mi­nu te­ge­vu­se eesmärk on lä­hen­da­da kaks Ees­ti suu­ri­mat ko­gu­kon­da ja kut­su­da nad dia­loo­gi­le. See, mi­da ma kunst­ni­ku­na teen, on kan­tud usust, et kõik Ees­ti ela­ni­kud saa­vad vas­ta­valt põhi­sea­du­ses sä­tes­ta­tu­le väl­jen­da­da oma rah­vus­lik­ku ja kul­tuu­ri­list iden­ti­tee­ti. Mi­na ka­su­tan kunst­ni­ku­na de­mok­raat­li­ku rii­gi­kor­ra poolt ga­ran­tee­ri­tud ene­seväl­jen­dusõigust (Ees­ti Va­ba­rii­gi põhi­sea­du­se pa­rag­rahv 45, mis ütleb, et igaühel on õigus va­balt le­vi­ta­da ideid, ar­va­mu­si, veen­du­mu­si ja muud in­for­mat­sioo­ni sõnas, trükis, pil­dis või muul vii­sil).

Mi­nu 53. Ve­nezia bien­naa­li Ees­ti pa­vil­jo­ni pro­jekt „Af­ter-Wa­r” kes­ken­dub ve­ne­keel­se Ees­ti ela­nik­kon­na kul­tuu­ri­le ja eri­ne­va­te­le kul­tuu­ri­lis­te­le ta­va­de­le. Näi­tu­sel on ka­vas eks­po­nee­ri­da vi­deo­test, fo­to­dest ja ob­jek­ti­dest koos­ne­vat ins­tal­la­tiiv­set ter­vik­lik­ku kesk­kon­da, mis aval­dub viie eri­ne­va ruu­mi­si­tuat­sioo­ni­na. Näi­teks saab nä­ha do­ku­men­tat­sioo­ni pronks-sõdu­ri mo­nu­men­di juu­res soo­ri­ta­ta­va­te käi­tu­mis­must­ri­te muu­tu­mi­sest lä­bi ae­ga­de – mo­nu­men­di ava­mi­sest 1947. aas­tal ku­ni tä­nap­äe­va­ni, kus ku­ju sei­sab uues geog­raa­fi­li­ses asu­pai­gas. Olu­li­ne rõhk on just sel­lel, et võimu va­he­tu­des muu­tu­sid ku­na­gi amet­li­ku ise­loo­mu­ga reg­le­men­tee­ri­tud ri­tuaa­lid hoo­pis spon­taan­se­teks ke­ha­li­sest mä­lust, inert­sist kan­tud ri­tuaa­li­deks. Sa­mu­ti osu­tan pronkssõdu­ri ku­ju mit­metä­hen­dus­lik­ku­se­le – sel­le­le, et sel mo­nu­men­dil on eri mä­lu­ko­gu­kon­da­de jaoks eri­nev tä­hen­dus.

Samal teemal:

Kunstniku positsioon

Tu­le­ne­valt oma rah­vus­li­kust pä­ri­to­lust po­sit­sio­nee­rin end ka­he ko­gu­kon­na va­he­le. Te­gut­sen kunst­ni­ku­na sel­lelt sei­su­ko­halt ja uu­rin Ees­ti ühis­kon­na lä­hi­mi­ne­vik­ku era­poo­le­tu ant­ro­po­loo­gi vaa­te­vink­list. Pöö­ran eri­list tä­he­le­pa­nu sak­raal­se ja pro­faan­se prob­le­maa­ti­ka­le, mis on ku­ju­ne­nud ühis­kond­li­kus ja po­lii­ti­li­ses olu­kor­ras enam kui as­ja­ko­ha­ne. Ni­melt tu­leb rää­ki­da just ka­hest eri kul­tuu­ri­mu­de­list, mil­le­le on oma­sed eri­ne­vad väär­tu­sed ja nen­de tõlgen­du­sed. See hõlmab ka aru­saa­ma sel­lest, mis on püha. Teh­tud uu­rin­gu tu­le­mu­se­na võin kin­ni­ta­da, et pal­ju­de meie kaas­maa­las­te sei­su­ko­hast oli pronkssõdu­ri tei­sal­da­mi­ne Tõnism­äelt kaks aas­tat ta­ga­si püha­du­se teo­ta­mi­ne ehk pro­fa­nat­sioon. Kus­juu­res pean rõhu­ta­ma, et mit­te tei­sal­da­mi­se fakt isee­ne­sest, vaid viis, kui­das se­da teh­ti.

Prae­gu võib Tõnism­äel nä­ha, kui­das ini­me­sed püüavad re­sak­ra­li­see­ri­da võimu poolt pro­fa­nee­ri­tud pai­ka. Ko­gu­ne­tak­se täht­sas­se pai­ka ja soo­ri­ta­tak­se har­ju­muspä­ra­seid toi­min­guid: ase­ta­tak­se lil­li ja küünlaid ning pil­dis­ta­tak­se koos. Kin­nis­ta­tak­se oma ühte­kuu­lu­vust.

Tul­les ta­ga­si en­da po­sit­sioo­ni juur­de sel­gi­tan näi­tu­se peal­kir­ja „Af­ter-Wa­r” tä­hen­dust.

See on vii­de olu­kor­ra­le, kus sõda on lä­bi, aga konf­likt kes­tab eda­si. Po­la­ri­see­ru­nud ühis­kon­na olu­des eel­da­tak­se kõigilt sel­get poo­le va­li­mist. Mi­na aga keel­dun se­da te­ge­mast. Esi­teks ei saa ma se­da te­ha tä­nu oma taus­ta­le: olen pä­rit kaks­keel­sest pe­re­kon­nast. Ja tei­seks: ma ei ar­va, et mi­na või kee­gi tei­ne peaks se­da üld­se te­ge­ma. Me ei vii­bi sõjao­lu­kor­ras, kus igaüks peab va­li­ma poo­le. Usun, et Ees­ti Va­ba­rii­gis võib ela­da ja te­gut­se­da ka il­ma poolt va­li­ma­ta.

Poeetiline etteaste

9. mail toi­mu­nu oli mi­nu poee­ti­li­ne et­teas­te: te­gin näh­ta­ma­tu näh­ta­vaks, tõin var­jus ole­va val­gu­se kät­te. Vi­sua­li­see­ri­sin (jäl­le­gi oma eel­ne­va­te aas­ta­te pik­ku­se vaat­lus­te põhjal) tä­hen­dus­rik­ka tühju­se, mis tek­kis Tõnism­äe­le pä­rast sin­na aas­taid kuu­lu­nud mo­nu­men­di tei­sal­da­mist.

Kõnea­lu­se vi­sua­li­sat­sioo­ni ob­jek­tiks sai pronkssõdu­ri­ga sar­na­ne kuld­ne skulp­tuur. Akt­sioo­ni aja ja ko­ha va­li­sin vas­ta­valt en­da kunst­ni­ku­po­sit­sioo­ni­le. Ko­gu see akt­sioon on osa mi­nu Ve­ne­zia kuns­tin­äi­tu­sest, mil­le­le saab hin­nan­guid an­da vaid pä­rast näi­tu­se ava­mist. Kuld­ku­ju, mil­le tõin Tõnism­äe­le, on ker­gest ma­ter­ja­list seest tühi skulp­tuur, mis on kae­tud kul­la­tol­mu­ga. Mi­nu eesmärk oli sel­le teo­se kõrval vii­bi­des va­he­ta­da ini­mes­te­ga mõtteid sel­le­le kuld­se­le ku­ju­le oman­da­ta­va­te tä­hen­dus­te üle. Se­da sel­leks, et an­da ini­mes­te­le võima­lus sõnas­ta­da tä­hen­dus­ni­het: mil­li­ne on kuld­se skulp­tuu­ri eri­ne­vus en­di­saeg­sest „Va­bas­ta­ja­te mo­nu­men­dis­t”. Ko­gu mi­nu te­ge­vus oli pla­nee­ri­tud vi­deo­do­ku­men­tat­sioo­ni­na ini­mes­te eri­ne­va­test ar­va­mus­test mi­nu poolt loo­dud kuns­ti­teo­se koh­ta. Sa­mu­ti taht­sin tea­da, mil­li­sed käi­tu­mis­mu­de­lid hak­ka­vad toi­mi­ma kuld­se ku­ju saa­bu­mi­sel Tõnism­äe­le 9. mail – ve­ne ko­gu­kon­na jaoks har­ju­muspä­ra­sel ri­tuaa­li­de lä­bi­vii­mi­se päe­val.

Miniatuurne pronksiöö

Pa­ra­ku ei las­tud sünd­mu­sel ra­hu­meel­selt kul­ge­da, sest vars­ti tu­li ko­ha­le po­lit­sei. Tek­ki­nud olu­kor­da suh­tu­ti vae­nu­li­kult, skulp­tuur tõuga­ti pi­ka­li ja ee­mal­da­ti teh­nok­raat­li­kult Tõnis-m­äelt. Mi­nia­tuur­ses vor­mis re­konst­ruee­rus olu­kord, mis lei­dis aset ap­ril­lis kaks aas­tat ta­ga­si, kui ee­mal­da­ti pronkssõdur. Po­lit­sei ei se­le­ta­nud, mis õigus­li­kel alus­tel nad mi­nu kuns­ti­teo­se ära vii­vad. Pak­ku­sin po­lit­sei­le võima­lust, et viin kuld­se skulp­tuu­ri ise ära, kuid se­da et­te­pa­ne­kut ei akt­sep­tee­ri­tud. Ku­ju trans­por­di­ti mi­ne­ma ja mind vii­di jaos­kon­da se­le­tu­si and­ma.

Pronkssõdu­ri tä­hen­dus­te koh­ta on aval­da­tud ar­va­mu­si eri keel­tes. See ei ole tek­ki­nud olu­kor­da pa­ran­da­nud. Kunst­ni­ku­na ot­sus­ta­sin, et as­ja­dest, mil­lest ei saa rää­ki­da ta­va­keel­tes, võib ja tu­leb rää­ki­da kuns­ti­kee­les. See keel on ole­mu­selt mit­metä­hen­dus­lik ja pa­kub laie­maid võima­lu­si. Kah­juks ei las­ta mi­nul se­da keelt va­balt kõnel­da ega sel­le­ga ini­me­si kõne­ta­da. Tead­li­kult te­ki­ta­tak­se se­ga­vat müra, kuid ka see on osa reaal­su­sest, mi­da õpin kuns­ti­keel­de tõlki­ma.

Kõik hu­vi­li­sed, kes on hu­vi­ta­tud mi­nu kuns­tip­ro­jek­ti­ga tut­vu­mi­sest, on oo­da­tud juu­nist ok­toob­ri­ni Ve­nezias­se. 

Lisainfot kunstiprojekti ja 9. mail toimunud aktsiooni kohta saab autori veebilehelt www.kristinanorman.com

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare