Kross: asjakohatu on vaidlus Vaheri taotluse "formaadi" üle, kuid just selliste detailidega meeldib Rõivase valitsusel tegeleda

Äsja alanud koomiline vaidlus küsimuse üle, kas siseminister Ken-Marti Vaheri poolt aasta alguses Jürgen Ligile esitatud taotlus eraldada piiri väljaehitamiseks 26 miljonit eurot esitati ikka "õiges formaadis" ja kas see oli esitatud "enne Taavi Rõivase valitsuse mandaati" või mitte, meenutab teleseriaali "Yes, prime minister". See vaidlus on mõttetu asendustegevus ja lisaks murendab meie kõigi usku valitsuse võimekusse tegeleda päris probleemidega.

Faktid on sellised. Siseministeerium on öeldud, et piiri hetkevajadustele vastav kindlustamine maksab 200 000 eurot kilomeeter. Kindlustada on vaja 130 kilomeetrit. See on nimelt 26 miljonit. Vaher taotles seda raha ja uus valitsus eraldas järgmiseks aastaks 900 000 eurot ehk neli ja pool kilomeetrit. Kindlasti võib siin rääkida ajatamistest ja arusaamatustest ja headest kavatsustest. See ei muuda olukorda.

Ma olen viimane, kes väidab nagu oleksid eelnevad valitsused piirivalve küsimuses langetanud ainult õigeid ja häid otsuseid. Tehtud on kompromisse, paratamatuid valikuid ja kindlasti ka vigu. Riigikaitse on aga juhitamatu kui seda juhitakse ühe eelarvetsükli, pressiteadete ja skandaalidele reageerimise kaudu. Riigikaitset arendatakse vastavalt reaalsetele ohtudele ja kujundatakse vastavalt nende muutumisele. Kui Vene lennukid hakkasid veebruari lõpus Krimmi maanduma ja Eesti luureteenistused, ma eeldan, tegid valitsusele ettekanded venelaste võimekuste kasvust meie piiri taga, pidi olema valitsusele selge, et ohupilt on muutunud.

Võimalik, et Vaheri ettepanek eraldada piirikaitseks vajalikud vahendid, langes juhuslikult Krimmi annekteerimise aega. Kuid täna ei vaidle vist keegi vastu sellele, et see taotlus oli asja- ja ajakohane. Asjakohatu on vaidlus selle taotluse "formaadi" üle, kuid just selliste detailidega meeldib peaminister Rõivase valitsusel tegeleda. Piiri kaitsmise asemel koondub tähelepanu uuele kummikumoele. Seni oleme näinud piiri kaitsmise imiteerimist, sest raha piiri välja ehitamiseks järgnevate aastate riigieelarvestrateegias ette nähtud ei ole. Valitsusel oli aega see raha leida enam kui poolt aastat. Ukraina sündmused oleksid võinud lisada meelekindlust otsuste langetamisel.

Asjakohatu on, et veel suvel otsustas siseministeerium vähendada piirivalvekordonite arvu kolmeteistkümnelt viiele (nii kinnitas mulle üks juhtiv piirivalveametnik). On tore, et Rõivase valitsus eraldas Piirivalveülemale uue püstoli, aga päris piisav vastus see riigikaitse seisukohalt ehk ei ole.