Kross: Euroopa au ja Eesti turvalisuse päästaks ainult kiire relvastusabi Ukrainale
Venemaa teatas kohe, et Ukraina on kokkulepet rikkunud, nõudis Ukraina vägede väljaviimist Ida-Ukrainast, seejärel teatas, et rünnak "Vene kodanike" vastu on "rünnak Venemaa vastu". Kui Ukraina üksused olid sooritanud paar edukat operatsiooni ja esimest korda kogu kriisi vältel hakkas tunduma, et initsiatiiv on Kiievi käes, ähvardas Moskva otsesõnu sissetungiga. President Putin andis korralduse piiriäärsete vägede õppusteks ja lubas anda vastulöögi. Kohese venelaste sissetungi vältimiseks peatasid ukrainalased julgeolekuoperatsiooni ja tõmbasid oma üksused tagasi. Kuidas selline olukord sai tekkida? Tuleb tunnistada, et eelmisel pühapäeval sõlmitud nn Genfi kokkulepe tegelikult halvendas Ukraina olukorda.
Kui Ukraina, Venemaa, USA ja EL 17. aprillil kohtusid ja seejärel teatasid, et kriisile on leitud diplomaatiline lahendus ning algab üksmeelne pingeleevendus, ei jaganud just paljud Venemaa asjatundjad nende optimismi. Tänaseks on selge, et Genfi kokkuleppe oli Venemaale vajalik pigem kriisi eskaleerimiseks ja mingit tagasitõmbamist pole Moskval kavas olnud.
Genfi kokkulepe oli Kremli karjapoiss Läänele, kus kokkuleppivatel pooltel on kardinaalselt erinevad eesmärgid ja alla kirjutatakse tekstile, mille jõustamine ei ole ei plaanis ega võimalik. Lühidalt, see oli järjekordne Moskva pettus viimaste kuude pettuste pikas reas.
Genfi kokkuleppesse on programmeeritud nii palju tõlgendamisvõimalusi, et oleks naiivne arvata nagu Venemaa poleks neid sinna teadlikult sisestanud. Kuid fundamentaalne probleem algab põhimõtete eiramisest ja siin lasub süü pigem meil, lääneriikidel.
Nagu Krimmis, nii ka Ida-Urkainas tegutsevad eraldusmärkideta Vene eriväelased, Ukraina võimud on arreteerinud kümneid identifitseeritud GRU ohvitsere, "separatistide" hõivatud hoonetes ja Ida-Ukraina tänavatel on roheliste mehikeste seas ära tuntud mitmeid Vene vägede sõdureid. Kokkuvõttes, maailm teab, et Vene väegede eriüksused on varjatult tunginud teise riigi territooriumile ja käimas on sõjaline operatsioon, mis rikub rahvusvahelist õigust ja on nii sisuliselt kui juriidiliselt sissetung ehk agressioon.
Reaalsusest eemale
Nii nagu Genfi kokkulepegi, väldib ka EL-i poliitika Ukraina küsimuses reaalsust. Kokkuleppes ei nimetata ei Vene vägede kogunemist Ukraina piiridele (ega nõuta nende tagasitõmbamist) ega Vene vägede kohalolu Ida-Ukrainas. Sisuliselt on kaasa mindud Vene versiooniga olukorrast ja Ida-Ukraina kriisi käsitletakse sisekonfliktina. Just taolisest silmakirjalikust teesklusest lähtub Lääne ja eriti Euroopa Liidu võimetus Ukraina kriisile adekvaatselt reageerida.
Niikaua kui Ida-Ukraina olukorda nimetatakse separatismiks ja "kodusõjaohtlikuks", ei olegi võimalik anda sellele ei adekvaatset hinnangut ega pakkuda adekvaatset reaktsiooni. Adekvaatne reaktsioon sisekonfliktile on ju hoopis teistsugune kui reaktsioon teise riigi sissetungile. Agressioonile kehtivad hoopis teised rahvsuvahelise õiguse põhimõtted kui ühe riigi sisetülile. On täiesti erinev olukord, kui Kiiev korraldab sõjalise operatsiooni oma mässavate kodanike, mitte võõrriigi vägede vastu. Tekkinud on olukord, kus tegelikult on Venemaa konflikti osapool ja sõjas Ukrainaga, Euroopa aga teeskleb, et ta alles proovib Venemaa sissetungi ära hoida.
Asjaolu, et Venemaa eitab oma vägede Ukrainas tegutsemist, ei muuda tõsiasju. Ka Krimmi annekteerimise vältel eitas Venemaa kõigil ametlikel tasanditel oma vägede sissetungi. President Putin teatas, et erivägede mundreid võib osta ka poest ja mingeid Vene vägesid Krimmis ei ole. Eelmisel nädalal aga hakati Krimmi annekteerinud väeosades jagama Vene kaitseministeeriumi medaleid "Krimmi tagasitoomise eest". Medalil, mis on äravahetamiseni saranane Teise maailmasõja nõukogude medalitele, on ka Krimmi operatsiooni kuupäevad: 20. veebruar 2014 kuni 18. märts 2014. Nüüd on ka Venemaa ilma igasuguse vabanduseta ametlikult omaks võtnud, et Krimm hõivati tema sõjaväe poolt.
Täpselt sama käitumismuster on ilmne Ida-Ukrainas. Venelaste probleem ja Genfi kokkuleppe vajadus tekkis ilmselt erinevast operatiivolukorrast. Krimmis oli Moskval algusest peale selge, et ukrainlased relvastatud vastupanu ei osuta. Ida-Ukrainas on Kiiev sunnitud riiki kaitsma. Vastasel korral kaotab Ukraina valitsus valdava osa rahva silmis lihtsalt igasuguse usaldusväärsuse ja tegelikult ka õigustuse riiki esindada.
Genfis lepiti kokku, et kõik illegaalselt hõivatud hooned "tuleb" vabastada ja illegaalsed formeeringud "relvitustada". Kui Venemaa eitab oma relvastatud üksuste viibimist neis hoonetes, siis kas need üksused on "illegaalsed" või mitte? Kuivõrd Venemaa ja ka Ida-Ukraina "omakaitse" peab Ukraina valitsust illegaalseks, kas siis nende seisukohalt on ka Ukraina armee ja julgeolekuväed "ilegaalsed formeeringud". Jne jne.
Genfis paika panemata jäänud mõisted
Kuivõrd Genfis lepiti ühest küljest kokku, et igasugusest vägivallast hoidutakse ja teisest küljest, et "illegaalsed fomeeringud" relvitustatakse ja "illegaalselt hõivatud hooned vabastatakse", aga jäeti ilmselgelt kokku leppimata, keda peetakse "illegaalseks", on tulemused täna käes. Piltlikult öeldes on tegu "liitintressiga kiirlaenulepinguga", mis sõlmiti selleks, et tekiks seaduslik alus võlgnikku peksta.
Venemaa alustas kohe pärast tindi kuivamist Genfi kokkuleppel taas pingete kruvimist. Pühapäeval lavastati tulevahetus ühes separatistide kontrollpunktis ja süüdistati selles ukraina valitsust. Isehakanud Donetski Vabariik kutsus Venemaad saatma Ukrainasse "rahvalveväed". Ukrainlased jäid rahulikuks. Seejärel võtsid kinni ja tapsid GRU sõdurid Donetskis tuntud kohaliku poliitiku, kelle sunrukeha leiti jõest. Samuti alustati ajakirjanike arreteerimist, keda separatistid kutsuvad "sõjavangideks".
Põhjus sõjaks
Täna õhtuks on Moskva demonstreerinud, et ta kontrollib faktiliselt olukorda Ida-Ukraina oblastites ja väidab, et tal on formaalne põhjus vägede Ukrainasse saatmiseks ehk casus belli. Seda põhiliselt seetõttu, et Ukraina on proovinud jõustada Genfi kokkulepet ja nüüd proovib Venemaa oma sõjalise kohaloleku "legaliseerida".
Nii Lääne kui Eesti kriitiliselt oluline ülesanne täna on leida viis Venemaa peatamiseks. Kuidas seda teha?
Lääs on taas teatanud, et kui "olukord veel halveneb" kehtestatske uued Moskvavastased sanktsioonid. Tõneäoliselt astub Washington täna selles asjas pika sammu edasi. Üle jääb aga küsida, kuidas saab olukord Ida-Ukrainas veel halvemaks minna? Ja kas on mingit põhjust arvata, et sanktsioonid Moskvat ohjeldavad? Moskva on saavutamas oma käimasoleva sõjalise operatsiooni teist eesmärki ehk võtmas täielikku kontrolli Ida-Ukraina üle. Tragikoomiliseks teeb loo asjaolu, et need kes kriisi alguses rääkisid, et Lääne sekkumine oleks ebavajalik ja "liiga varane", ütlevad nüüd, et otseseks sekkumiseks on "liiga hilja".
Tänaseks on tekkinud olukord, kus uued sanktsioonid, näiteks Venemaa majanduse erinevate valdkondade suhtes ei muuda enam operatiivolukorda Ukrainas mingil moel. Kui majandussanktsioonid tulevad, siis on Putinil pigem kasulik tegutseda kiiremini kui aeglasemalt. Kasulik on võtta Ukrainalt kiiresti nii palju kui võimalik. Sanktsioonide mõjuga saab tegeleda hiljem ja kui tekib vajadus läbi rääkida, siis räägitakse uutelt reaalpoliitilistelt positsioonidelt. Muide, Krimmi tagasinõudmisest on Lääs juba loobunud.
See ei tähenda, et sanktsioone poleks vaja, kuid sanktsioonid ei ole enam ei piisav ega ka ainuadekvaatne reaktsioon.
On selge et NATO komandörid mõistavad olukorda. Kummalisel kombel on kõige selgemad ja ausamad hinnangud Ukrains toimuvale tulnud nimelt NATO Euroopa vägede komandörilt ja muudelt kõrgetelt sõjaväelastelt. Poliitikud on pugenud apiismenti teki alla.
Putin kõneleb jätkuvalt jõu ja tankide keeles. Selle keele vastu aitab ainult samas keeles vastus. Ainus lootus täna Venemaa Ukrains peatada on sõnum, et Ukraina saab võimaluse jõule jõud vastu panna. See ei tähenda NATO vägede saatmist Ukrainasse. Selleks ei ole läänemailma lihtsalt valmis. Ent täna ei ole küsimus enam lihtsalt Ukraina kaitsmises. Küsimus on riikide suveräänsusel tugineva, Vestfaali rahust kehtiva ja Teise ilmsaõja järel moodsa kuju omandanud rahvusvahelise elukorralduse kaitsmises. Kui Venemaa saavutab Ukrainas sõjaliste vahenditega oma eesmärgid, paiskab see meid rahvsuvahelistes suhetes tagasi tugevama õiguse ajastusse. See seab teoreetiliselt ohtu kõik riigid, kes on nõrgemad kui nende naabrid.
Kui Euroopa soovib säilitada nii oma põhimõtete kehtivuse kui tasakaalu kontinendil, on tarvis otsustavaid samme. Ukrainale on vaja anda kiiret relvastusabi. Täna suudaks seda reaaselt ja kiiresti pakkuda ainult USA, ent sõnumi selguseks on minimaalselt hädavajalik Euroopa ühene toetus sellele. Kui relvastusabi hakatakse tõsimeeles arutama siis kui enamus Ukrainat on vallutatud, on lootusetult hilja.
Eestil on oluline teadvustada, et Ukraina arengud omavad praeguseks otsest mõju meie juogeolekuolukorrale ja ohupildile. Seejuures mõjutab seda mitte ainult Venemaa agrssiivsuse kasv, vaid samavõrra ka Lääne ja eriti Euroopa reaktsioon toimuvale. Kui Venemaa praegu ohjeldatakse ja Putin sunnitakse peatuma, siis oht Eestile mõneks ajaks väheneb. Kui Venemaa saavutab oma eesmärgid Ukrainas, suureneb oht muudes Vene naaberriikides, sealhulgas Eestis, märgatavalt.
Seetõttu on Eesti selgete eesmärkidega, häälekas ja aktiivne tegevus EL-i Ukraina-aktiviteetide kujundamisel meie otsestes julgeolelekuhuvides. Meie huvides on, et Lääs alustaks poliitikat, mida ei iseloomustaks tõdemus: liiga hilja ja liiga vähe. Lääs käitub nagu alzheimerihaige. Venemaa annab meile iga päev peksa ja järgmisel päeval on see meelest ära läinud ja hakatakse läbi rääkima nagu poleks midagi juhtunud.
Sõjaliselt käitub Lääs adekvaatselt NATO idapoolsetes riikides, kuna siin on otsused paljus läinud sõjaväelaste kätte. Ukraina teema juurde sõjaväelasi ei lasta ja poliitikud ei mäleta eilset päeva, ega taha tunnistada toimuva tegelikku tähendust.
Praeguste arengute kõige selgem õppetund on ühene. Niikaua kui Lääs tõde ei tunnista ja toimuvat õigete nimedega ei nimeta, on initsiatiiv igal juhul Venemaa käes ja adekvaatne reaktsioon sellele võimatu.
Just taolisi olukordi pidas silmas Andrei Sahharov, kes ütles et raskes olukorras tuleb alati valida moraalselt õige lahendus, isegi kui see on kõige raksem. Muidu on hiljem makstav hind igal juhul kõrgem. Praegune olukord on hea näide ka sellest, millest juba 2500 aastat tagasi kirjutas Kreeka strateeg ja reaalpoliitika isa Thukydides: sõjas muutub sõnade tähendust ja sellest omakorda muudab tegevuse tähendus.
"Hoolimatu hulljulgus muutub ustava liitlase vapruseks, kaalutletud kõhklus petlikuks arguseks, mõõdukus muutub ebamehelikkuse kattevarjuks ja võime näha probleemi kõiki külgi võimetuseks ühelegi neist reageerida"
