Kuhu kaovad poisid?
Miks see nii on, arutavad Tallinna ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus ja Tallinna reaalkooli direktor Gunnar Polma.
•• Kui muidu kutsutakse mehi “tugevamaks sooks”, siis hariduses jäävad nad naistele alla. Gümnaasiumis on juba ligi 60 protsenti tüdrukud, magistritasemel tuleb ühe meesmagistrandi kohta kaks naist. Miks see nii on?
Viive-Riina Ruus: Kõrge haridustasemega riikides kipuvad naised meestest ette minema ja see suundumus süveneb. Põhjamaades on naised meestest usinamad ja edukamad õppijad, ja samamoodi Kanadas. Kuid vähestes maailma riikides on poiste ja tüdrukute tasakaal nii paigast ära kui Eestis. Oleme maailmas selle poolest kolmandal kohal.
Gunnar Polma: Minu isiklik kogemus reaalkoolist on küll vastupidine. Algkooliastmes on meil poisse 55 protsenti ja ka gümnaasiumiastmes on poiste ülekaal, neid on 57 protsenti. Reaalkool on Eestis ilmselt üks suurema poiste ülekaaluga koole. Usun, et oma rolli määrab võimalus õppekava ühes või teises suunas kallutada. See tähendab meie puhul kuut tundi matemaatikat, viit tundi füüsikat nädalas… Reaalained on muide seotud ka sellega, kuidas me saaksime müüa Eesti toodangut väljapoole, vähendades jooksevkonto defitsiiti. Edukatest riikidest oleme reaal- ja loodusteaduste suuna ülikoolitaseme õppes pea kolm korda maha jäänud.
Kuid poiste mahajäämus tüdrukutest on seotud ka koolikultuuriga – õppimise väärtustamisega. Bioloogina ma näen, et mehed on sündinud konkureerima. Kui haridust ei väärtustata, siis püütakse liidrirolli mujal. Kui poiss ei õpi maast madalast, et liider on see, kes liigutab asju ajudega – ja seda väärtustatakse ka koolis –, siis see mõjutab õpimotivatsiooni.
•• Kas haridus ongi märgistatud kui naiste ala?
Ruus: Jah, kui te tulete (Tallinna ülikooli – toim) haridusteaduskonda, siis näete sellel korrusel kahte meest. Ja kui te tulete õpetajate täienduskoolitusele, siis seal on üldse väga harva mõni mees. Üks-kaks, enamasti aga mitte ühtegi.
Aga bioloogiline seletus on selles mõttes nõrk, et ei seleta ära, miks on ühes riigis nii ja teises teisiti. Ajalooliselt ju pole Eestis ka suuri kangelaskujusid. Eesti rahvalaulud on pigem naiste loodud, lüroeepilised, meeste loodud kangelaslaule pole.
Ja pealegi: Nõukogude ajal olid ju Eestis väga hinnas tööstus-elukutsed või siis traktoristi töö ja Nõukogude aja lõpus ka ‰veitser, kes kohvikusse sisse ei lasknud. Haritlaste palgad kippusid sinikraede palkadest maha jääma. Ilmselt seegi mõjutab siiamaani hariduse väärtustamist.
Polma: Mina pean ikkagi pea-põhjusteks esiteks soolisi iseärasusi ja teiseks koolikultuuri. Soolistest iseärasustest tulenevalt arenevad poisid põhikoolis mingil perioodil tüdrukutest aeglasemalt. Ja hiljem, kui poisid hakkavad asju selgema pilguga vaatama, on gümnaasiumis juba tüdrukutega võrreldes järg kaotatud.
Juba lasteaiast peale võib näha, et mehe sooroll on välja paista ja konkurente tõrjuda. Kui koolikeskkond on õppimisele orienteeritud, siis saavad poisid impulsi konkureerimiseks.
Sellega ma olen nõus, et Nõukogude ajal oli haridus kunstlikult alavääristatud, seda ennekõike ideoloogilistel põh-justel. Lihttöölisel pidi olema samasugune palk kui ülemusel, kes tegi tööd ajuga. Ja selle pärandi tagajärjel väärtustatakse ühiskonnas haridust siiamaani vähe – see asi käib ka palgasumma kaudu. Koolikultuur algab õpetajatest. Selge reegel on, et alarahastatud sektorites domineerivad naised.
Ma ei ütleks, et naised teeksid oma tööd halvasti, aga poiste jaoks on oluline, et koolis oleksid pooled mehed. Siis on haridus nende silmis väärtustatud: see annab positiivset eeskuju. Paljudel lastel pole ju isegi perekonnas korralikku isa.
Eesti haridusringkondades on viimasel ajal arutatud ka provokatiivset mõtet maksta mees-õpetajale naisõpetajast rohkem palka…
Ruus: Kui õpetaja sotsiaalne positsioon oleks kõrgem, siis läheks sooroll iseenesest paika. Kuid ma ei toeta mõtet maksta kõrgemat palka ainuüksi põhjusel, et ollakse lihtsalt anatoomiliselt mees. See ei oleks hea eeskuju.
Polma: Reaalkoolis muide on ligi 25 protsenti õpetajatest mehed. Tunniandjatest moodustavad mehed kolmandiku, sest neil on suuremad koormused.
•• Kuidas luua koolikeskkonda, mis soosib õppimist?
Ruus: Poisid on üldiselt tüdrukutest nõudlikumad. Nende autonoomiavajadus on suurem, aga samal ajal toimetuleku-võime väiksem.
Polma: Õppimist soodustava koolikeskkonna loojaks on ikkagi õpetaja. Tuleb anda võimalus olla koolis liider – selle asemel, et olla tänaval liider. Tunniväline tegevus on ka väga oluline, koolides on praegu aga tuhande õpilase peale üks huvijuht…
Oskus õpetada – see on eriline anne. Sa pead oma ainet tundma, aga sellest pole kasu, kui sa pole samal ajal klassi ees näitleja ja psühholoog. Eestis juhtub paraku pahatihti, et paljud, kellel on eeldusi õpetada, pööravad oma eluteel mõnda teise suunda. Haridusturul näiteks väga häid füüsikaõpetajaid saada ei olegi… Ja nii on tõmbekeskusest natuke eemal asuval koolil ikka väga raske leida füüsikuharidusega füüsikaõpetajat.
Ruus: Poisid ootavad õpetamises rohkem üllatust. Nad on autonoomsemad ja vajavad mitte üksnes seda, et õpetaja oleks tark, vaid et õpetamine oleks ka huvitav. Poisid tüdivad rutem, kui õppimine ei paku neile uudisväärtust. Nad tahavad rohkem dünaamikat ja vähem rahulikumat esitusviisi.
•• Mida arvata poiste ja tüdrukute klassidest?
Polma: Pärast Eesti iseseisvuse taastamist olid reaalkoolis eraldi poiste ja tüdrukute klassid, seejärel aga loobusime sellest. Õpetaja jaoks on väga erinev, kas ta seisab segaklassi ees või klassi ees, kus on ligi 40 poissi. Poiste kogukonda on väga raske koos hoida. Seal tekib oma hierarhia.
Ruus: Uuringud on näidanud, et näiteks rühmatöös on tüdrukud rohkem orienteeritud lahendile. Poiste puhul mängib aga suuremat rolli konkureerimine – ja suur osa energiat läheb hierarhia paikapanekule. Praeguses olukorras ei pea ma eraldi klasse kõige õigemaks, sest segaklassid on tasakaalustatumad. Mida on aga vaja, on kohad või tegevused, kas tunniväliselt või muidu, et poisid saaksid tüdrukutest isoleeruda, olla poistemaailmas, kus neil oleks oma seltskond.
•• Mida tähendab aga meeste ja naiste hariduslik ebavõrdsus ühiskonna jaoks laiemalt? Eestis tuleb ju varsti kahe magistri-kraadiga naise kohta üks magistrikraadiga mees?
Polma: See ebavõrdsus toob kaasa allasurutud, eneseusuta mehed.
Ruus: Ja see toob kaasa selle, et tüdrukud lähevad ära välismaale. Tõepoolest, kust kohast need kõrgharitud naised endale muidu mehed saavad? Juba praegu lähevad naised rohkem välismaale kui mehed. Ja kui naised tõusevad igal pool juhtivatele kohtadele, siis mehed enam ei harjugi vastutama.
