Kuhu kaovad puiesteed?
Paraku on Eesti linnade haljastus juba üle poole sajandi alla käinud.
Jah, hiljuti tuli uudis, et Tallinn istutas Viru tänava algusesse kümme läänepärna. Kuid tegelikkuses on asi korralikust puiesteest kaugel, sest puud istutati vaid tänava ühele küljele ja sedagi pooles ulatuses. Kuid arvestades linnaruumi haljastuse üldist olukorda on tegu pea uskumatu saavutusega!
Lihtne oleks lajatada, et keskerakondlik linnavalitsus ei tee midagi. Paraku on Tallinna ja teiste Eesti linnade haljastus alla käinud juba poolsada aastat. Nii ebameeldiv kui see ka ei ole: viimati panustati tõsiselt avalikku haljastusse Stalini ajal, mil Pätsi-aegse kodukaunistamiskampaania inerts resoneeris külluse lavastamise ideoloogilise nõudega. Uus Eesti aeg ei ole kaasa toonud avaliku haljastuse paranemist – olgugi et taastatud on maastikuarhitektide koolitus.
Klassikalisse Euroopa linna toovad rohelust pargid ja puiesteed. Puiestee annab linnale kultuurse ilme – ühte liiki sirgetest ühesuurustest puudest allee aitab linnaruumi siduda ühtseks visuaalseks tervikuks. Eestis, kus tänavaäärne hoonestus pole ühtlaselt välja ehitatud – torn vaheldub väikse puumajaga – rahustavad puiesteed linnapilti ja aitavad välja vabandada suuremaid linnaehituslikke tegematajätmisi. Puiestee suunab linnas liikumist ja pilku ning seega kogu ruumitaju. Tõsi, puude hooldus on kallis (ehkki seda meil niikuinii peaaegu ei tehta, isegi mitte parkides) ja kulukas on ka lehti koristada. Kuid samal ajal pakub puiestee suvel jalutajale varju ning ka puude alla pargitud auto ei kuumene üle. Linn, kus elamist majades ja tänaval kulgevat liikumist vahendab puiestee, on osa meie euroopalikust identiteedist.
Puiesteede alahindamisele osutab nende hooldamatuse kõrval ka erialase kirjanduse asjatundmatus. Näiteks Kadi Tuule kirjutatud „Linnahaljastus” (Tartu 2009) räägib küll tänavapuudest, kuid ei oska edasi mõelda nende arhitektuurse ülesandeni puiesteena.
On tragikoomiline, et Tallinna kõige korralikum puiestee asub Õismäe ringil ehk kohas, kus seda kõige vähem vaja on. Vabaplaneeringuliste hoonete keskel voolav tuim ringtänav vajanuks hoopis rütmierinevusi ja liikide vaheldust. Kõik idabloki magalarajoonid lähtusid oma kohmakal moel Le Corbusier’ 1920. aastate ideest, et kõrged elamud paiknevad vabalt kesk Arkaadiat, puutumata loodust.
Tartu maantee õppetund
Tallinna kesklinnas on lausa karjuv vajadus puiesteede järele. Näiteks Liivalaia tänava ääres on puud istutatud pea ainult Stalini ajal ehitama hakatud hoonete ette. Kui 1960. aastatel kerkis nende vastu, täiesti idiootlikult liiklusmagistraali äärde, 47. keskkool, siis unustati nii lõunapäikesest johtuv leitsak klassiruumides kui ka tänavalt tulevad heitgaasid ja müra. Uue minimalistliku moe kohaselt pandi maja ette vaid paar kasekribalat ja mägimändi, mis peagi maha tallati.
Mõne aasta eest ilmus seal vastas Tatari nurgal kohtumaja ette kena kastanite rida. Kastanite kasuks otsustati ilmselt seetõttu, et seal oli üks kunagistest aedadest jäänud juhuslik kastan. Nüüd ongi Liivalaia tänavale tekkinud olukord, kus eespool mainitud pärnadele järgnevad kastanid ja seda pealegi uuelt joonelt. Mis linnaruumi visuaalsest ühtsusest me saame rääkida, kui mitmekilomeetrist liiklusmagistraali haljastatakse sajameetriste eri liiki puudest juppidena erineval joonel ridadega! Olümpia hotelli kanti on istutatud ka kibuvitsasid – mis veelgi suurendab peatänava haljastuse haralisust.
Liivalaia tänavat võib oma koleduses pidada Nõukogude aja taagaks. Aga kui mõne aasta eest rekonstrueeriti Tallinnas Tartu maanteed, siis võinuks ju õppida. Kuid seda ei tehtud: tänava uus arhitektoonika on sama puudulik kui selle äärsete hoonete ruumiline järjepidevus. Üks puudejupp keskel, teine kuskil servas, kus mahapööramise rajast veidi ruumi üle oli jäänud. See kõik näitab, et tänava projekteerimiseks inseneriloogikast ei piisa, vaja on ka tugevat arhitekti. Mööda uut Tartu maanteed saab küll veidi kiiremini ja mugavamalt sõita, kuid lennujaamast kesklinna poole tulles ei näe linn ise parem välja kui enne. Ometi oleks maastikuarhitektuuri professionaalseid võtteid kaasates saanud võita palju.
Nagu nõia suu
Kesklinna puiesteed on kehvad nagu nõia suu, kus veel vaid paar hambakönti püsti. Saastatud õhk, tänavate soolamine ja puude hooldamatus on teinud oma töö, kuid vaid väga erandlikel juhtudel on ajaloolisi puiestikke parandatud. Kes peab Eesti Panka soliidseks asutuseks, kui tema fassaadi ees on alles vaid paar haiget könti? Veidi maad edasi jäeti Solarise nurgal kasvama üksik, tublisti kohendamist vajav Stalini-aegne pärn. Solarise eest on piinlik vaadata reaalkooli poole, puiestee read on inetute tühjade kohtadega.
Estonia ette istutati paari aasta eest kena puuderivi, kuid kahjuks koosneb see tavalistest alleepuudest, mis peagi suureks püüavad kasvada. Tegelikult pidanuks selles kohas kasutama keravorme, et esindushoone ees püsiks madalate tihedate pallide rida, mis olulist arhitektuuriteost täiendaks, mitte ei varjaks.
Vabaduse väljak on suur edasiminek meie avalikus ruumis, kuid sealgi on pinnuks silmas rohelise poole alahindamine. Korralikult on välja ehitamata rohelised seinad, mis defineerivad väljaku ruumi, Vene teatri vastast vajub nurk lihtsalt ära. Keegi ei taha väljakul olles näha putka tagakülge, mis on aga eksponeeritud. Kõige kurvem on aga, et on likvideeritud Kaarli puiestee majadeesine puuderida. Kuidas on edaspidi selle kesklinna uhkeima puiestee palju vaieldud, kuid ikka ette võtmata rekonstrueerimine üldse võimalik, kui majade ees pole äärmine rida juba kosunud!
Naaskem veel kord Viru tänavale – ühepoolne haljastus on seal tõesti poolik. Musumäe küljel on alles ainult Viru väljaku nurgal esimene vana puu ja edasi tulevad lillemüüjad. Sinna oleks ju puid eriti vaja olnud: uue aja esimese linna avaliku ehitisena rajati 1990-ndatel lillemüüjatele garaažid, mille mõju saanuks nüüd mahendada. Kui Nõukogude ajal müüdi lilli pinkidelt ja Musumäe nõlv oli õitemerre uppunud, nägi see päris kena välja, praegu on aga seal katuse serva taga Musumäel mõnus ulakust teha. Kui läksin uut puuderida ülevalt kaema, avanes peksasaamise võimalus minulegi.
Küllap on rahapuudus selle probleemistiku üks põhjusi. Mõtlen hirmuga, mis saab lähiaastatel Pärnust, kus linnapea Brackmanni aegsed sajandivahetuse puiesteed moodustavad poole linna väärtusest. Palju ollakse aga kinni kultuurilistes hoiakutes. Kui professor Krista Kodres on korduvalt juhtinud tähelepanu Tallinna soovimatusele linna planeerida, mille taga aimub poliitiline korruptsioon, siis linnamajanduses ilmselt domineerib inseneride tehnokraatlik pragmatism. Keskkonna- ja kommunaalamet ei suuda koostööd teha ning arhitektuuri väärtust ei jaga kumbki. Millal hakkab Tallinna sümboliseerima puiestee?
