Kuhu kõmbid, kodu-Eesti?
Kaunite koduaedade eest preemiaid jagava presidendi naeratus peidab eneses nii sädelevat huumorit kui sobimatuid nalju, olles samaaegselt maskiks suurele poliitikule, halastamatule intrigaanile ja muhedale vanahärrale.
Kaitseministeeriumi kantsleri aegadest võib meenutada Kurkse katastroofi järgset riigikaitse nõukogu koosolekut, kus maruvihane president pildus pabereid ja psühholoogi haridusega peaminister Mart Siimann oli sunnitud riigipeale meenutama, et too pole teps mitte klassijuhataja ja Eesti Vabariigi ministrid ei kuulu enam ammu neljanda klassi õpilaste hulka.
Meri ei salli vasturääkimist. Mulle on jäänud mulje, et president Meri kipub vahel kaotama vaimset tasakaalu ja seda juhul, kui ta ei saa oma tahtmist või julgeb keegi suvalises küsimuses öelda resoluutse "ei". Need hetked muudavad sõbra vaenlaseks ja aastaid poputatud lemmikud võivad saada hetkega hundipassi. Kahjuks kujunes selliseks ka kindral Johannes Kerdi saatus.
Põhjus on oluliselt labasem, kui võiksime arvata. Kindral Kert, kes ilmselt ei tunnetanud presidendi ületamatut soovi tekitada Eestisse üks brigaadikindral, keeldus selleks vajalikku esildist tegemast. Maavägede juhi ametist keeldumine ja lampassidega pükste tootmise takistamine täitsid riigikaitse kõrgeima juhi kannatustekarika. Tulivihane president minetas oma väärikuse ja kasutas alatult aegunud SOG skandaaliga seotud lahkumisavaldust kindral Kerdist vabanemiseks.
Millegipärast meenub mulle kaitseministeeriumi kantslerina teenimise aegadest, et presidendi "kingitus" Eesti kaitseväele elik Aleksander Einseln vabastas omal ajal ohvitser Märt Tiru väidetavale alkoholilembusele viidates väeteenistusest. Kui kogu sellele susser-vusserile lisada vassimise piiril balansseeriv kaitseminister Jüri Luik, siis võib ilmselt varsti oodata kõiksugu surmapattude ilmsikstulekut, mida kindral Kerdile kaela võiks määrida.
Meenutaksin siinkohal kindral Kerti Kaitseliidu aegadest, kui ta end meievahelises suhtlemises alati kaitseliitlane Johanneseks nimetas. On päris selge, et sirge seljaga aus eesti mees on vassivatele poliitikutele alati ebameeldivam kui kulpi lööv eriliste veendumusteta käsutäitja.
Viimsi isevalitseja. Eesti Vabariigi kodanikuna ei saa ma kuidagi aktsepteerida meie riigipea isevalitsejalikku käitumist Viimsi poolsaarel. Vähe sellest, et seaduse jalgade alla tallamine olematute turvalisusriskide maandamiseks pole sobilik presidendile ega lihtkodanikule. Aga eeskuju on nakkav ja presidendi eeskuju seda enam. Pisikesi mõisnikke kerkib nagu seeni pärast vihma. Kes sulgeb teid, kes veab elektrikarjuse järverannani...
Meie õnnetu politsei saab sellega uut sorti tööd juurde. Ega nad täna teagi, mida ette võtta kahe naabrimehega, kellest üks süüdistab teist eravaldustesse tungimises. Tulised head eesti mehed mõlemad. Maa- ja metsaomanikud, ärge võtke eeskuju isevalitsejalikest käitumismaneeridest, jätke seenemetsad tarastamata ja okastraat ostmata! Ärgem jagagem Eestit Vene sõjaväebaase meenutavateks maalappideks, kus hoiatus "stoi, streljat budu!" oleks asendatud sõnaga "eravaldus".
Kas tõesti selline ongi demokraatia Eesti moodi? Pigem on siiski tegu ohusignaalidega, mille tähelepanuta jätmine peaks silme ette tooma eelmise vabariigi lõpuaastad. Nii jätkates jõuame varsti Euroopa Liidu asemel Ladina-Ameerika riikide sõbralikku peresse.
