Kuhu on kadunud parteilased?
See lugu on piisavalt kummaline, sest kuigi Pauluse elukäiku on tunnistatud imeliseks, siis kõiki teisi meelemuutjaid tabab enamalt jaolt umbusu laine. Samas võib sellel lool olla ka teine seletus. Nimelt see, et kõik loo pealtnägijad olid pimedusega löödud.
Umbes niisamuti ei mõista paljud lääne inimesed, kuidas sai kommunistlikust Eestist nii lihtsalt paremliberaalne Eesti. Vastus on ju imelihtne. Kogu Nõukogude süsteem oli piisavalt silmakirjalik, et enamik Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeid ei olnudki kommunistid. Huvitav on aga seegi, kuidas me ise oleme omaks võtnud keelekasutuse, mis minevikumälestusi oluliselt lihtsustab.
Kui demokraatia Eestisse tagasi tuli, võtsime sujuvalt üle võitjate kõnepruugi. Kui mina olin kogu eelneva aja uskunud, et olen eurooplane, siis Nõukogude Liidu lagunemise järel sain teada, et tegelikult ei ole ma siiski päris eurooplane, vaid esialgu ainult idaeurooplane. Sellel täpsustusel oli loomulikult ideoloogiline tagapõhi. Niisamuti õppisin koolis, et me elame sotsialismileeris, sest kommunismi ei olnud me veel jõudnud.
Lääne kõnepruuk
Lääne kõnepruuki üle võttes selgus, et elasime siiski endistes kommunismimaades. Lääne diskursusele oli see oluline, et mitte solvata Euroopa sotsiaaldemokraate, kelle tegevuse tulemusena on Skandinaavias rohkem sotsialismi, kui Nõukogude Liit eales suutis unistada. Igal juhul oli ühtlasi ilmselge, et sõltuvalt vaatenurgast tähistab kommunism erinevaid asju. Kui Nõukogude Liidu ametliku ideoloogia kohaselt oli tegemist tuleviku ühiskonnakorraga, siis lääne poolt vaadatuna oli kommunism eelkõige ebademokraatlik režiim, mis juba toimiski.
Asi muutub veelgi huvitavamaks, kui vaatame sõna „kommunist” käekäiku. Nõukogude aja viimastel aastakümnetel kasutasid inimesed seda sõna omavahelistes mitteformaalsetes vestlustes haruharva. Nõu-kogude Liidu Kommunistliku Partei liikmeid kutsuti lihtsalt parteilasteks. Küsiti ju näiteks: „Kas parteisse astud?” Samal ajal oli ka kõnekeeles siiski olemas sõna „kommunist”, mis kummatigi ei tähistanud mitte iga suvalist parteilast, vaid ainult neid, kes tõepoolest uskusid kommunismi ideaalidesse. Ja neid oli vähe. Kommunist oli ju algse definitsiooni järgi inimene, kes toetab oma sõnade ja tegudega eraomandita ja klassideta ühiskonda, kus töötajad ise kontrollivad tootmisvahendite kasutamist. Parteilane aga aktsepteeris nomenklatuuri kui eraldi klassi tekkimist, kus peale töötajate kontrolliti ka tootmisvahendeid.
Nõukogude ajastu vaimu jaoks oli see vahetegemine ääretult oluline, sest igaüks teadis mõnda parteilast, kes ei olnud sugugi ideeline, vaid pigem kohaneja, sekeldaja, oportunist, tõusik või omal moel riigimees. Parteisse astudes ei olnud kommunistlik maailmavaade sugugi oluline. Mina olin ninatarga koolipoisina Kingissepa komsomoli rajoonikomitee liige ja tõesõna, ma ei kohanud seal ühtegi kommunisti. Nii riigivastaseid nalju, mida nemad tegid, ei kuulnud ma isegi nende koolipoistest sõprade suust, keda julgeolekusse kutsuti. Sest ka KGB-d ei nimetatud tol ajal KGB-ks, vaid ikka julgeolekuks.
Niisamuti ei ole ühetähenduslikult selged Nõukogude Liidu lagunemise tegelikud motiivid. Populistlik lääne diskursus käsitleb seda üldise tungina demokraatlike vabaduste poole, samal ajal kui vähemalt Eestis oli konkureerivalt olemas ka rahvuspingete pinnalt tõusnud soov „venelaste alt” vabaks saada ja ka vähemalt sama oluline tung selle rikkuse poole, mille sümboliteks olid Soome televisioonist nähtud reklaamid ja lääne sugulaste saadetud teksaspüksid. Kas me võime öelda, et see viimane, majanduslik põhjus oli vähem oluline kui teised? Hüpoteesi korras võiks isegi arvata, et suur osa neid parteilasi, kes olid „punaparunid”, aga mitte kommunistid, töötas revolutsiooni heaks hea meelega, sest hinges soovisid nad alati saada rikkamaks, kui Nõukogude riik seda võimaldas. Just nomenklatuuri liikmetele tundus eraomandi idee järjest ahvatlevam. Praegustes mäludiskussioonides ei meenutatagi enam, et aastatel 1987–1991 oli Nõukogude majandussüsteemi kriitika artiklite arvult ajakirjanduses olulisemgi kui jutt demokraatiast. Need parteilastest mehed ja naised, kellest üleöö said suurärimehed, ei olnud tõesti kommunistid marksistlikus-leninlikus mõttes, sest nad ei olnud kommunistid iial olnudki.
Analüüsivõime ähmastumine
Praeguseks hetkeks aga tundub, et „kommunist” tähistab defineerimatult kõike halba, mida poliitiline retoorika suudab välja mõtelda. Umbes nii, nagu „fašist” ei tähista vene kultuuriruumis mitte ainult natsionaalsotsialistliku ideoloogia pooldajat, vaid igasugust kaabakat. Samal ajal ähmastab selline keelekasutus meie kriitilist analüüsivõimet.
Praegu on kommunist pigem korruptandi ja autokraadi süno-nüüm, millele kleepub külge veel Eesti iseseisvuse vastase Suur-Venemaa maik. Probleem on selles, et korruptsioon ja autokraatia ei ole unikaalsed kommunismi defineerivad nähtused. Samade tunnuste põhjal võiks iseloomustada nii Louis XIV aegset Prantsusmaad kui ka Franco-aegset Hispaaniat. Niisamuti on Vene imperialism nähtusena vanem ja resistentsem kui kommunistlik ideoloogia.
Jah, muidugi pakatab sõna „kommunist” eelkõige soovist poliitiline vastane oimetuks lüüa ja tegemist on kõige suurema kaikaga, mis pihku ulatub, sest ajalugu just nagu annab sellele õigustuse. Kuid kas see tähendab, et me sulgeme iseseisvuse ajal sündinud põlvkonna korruptsiooni ees silmad, sest neile on juba raske kommunisti silti kleepida? Või oleks paremtiivalt tulev diktatuur parem kui vasaktiivalt tulev autokraatia? Veel enam, minu meelest ei ole Rüütel, Vähi, Kallas, Ansip ega isegi Savisaar iial olnud tõeliselt kommunistid, mis aga ei tähenda, et me ei võiks suhtuda praegu nende tegevusse kriitiliselt.
Kui aga õppida sellest loost mingi seaduspära, siis kõlab see nii: mida negatiivsem on mingi sõna, seda tõenäolisem on, et seda kasutatakse raevukas poliitretoorikas sõltumata tema algsest tähendusest.
