Kuhu panna miljard pensioniraha?
Uue pensionisüsteemi põhimõtted on välja töötatud ning praegu on tõsine vaidlusteema sotsiaalkindlustusmaksete jaotamine kahe pensionisamba vahel. See on oluline küsimus, kuid mis on pensionireformi teine pool? Tähtis küsimus on ka see, kuidas peaks pensionifondi juht paigutama fondi voolavat raha, mida on aastas miljard või enamgi krooni.
Vaatame kõigepealt Poola mudelit, kus pensioniraha investeeritakse enamjaolt riigisiseselt. On selge, et aastas ühe või 1,5 miljardi krooni voolamine Eesti aktsiaturule paneks investorid rõõmust käsi plaksutama. Uue raha juurdevool suurendaks börsi käivet ning viiks aktsiahinnad uutele kõrgustele.
Investeerimispanga Fleming hinnangul kasvab Varssavi börsi käive juba esimese kahe aasta jooksul 7–8% ning seda eeldusel, et pensionifondid investeerivad aktsiatesse vaid 10% oma varast. Ennustuste kohaselt suureneb aktsiate osatähtsus 30%-ni paari-kolme aastaga. Kas järjekordne börsimull?
Börs tõuseb, intress langeb
Raha juurdevoolust ei jää puutumata ka rahaturud. Poolas ennustatakse, et riigi võlakirjaturgudele voolab aastas uut raha juurde 15%. See on hea uudis võlakirjaturult raha laenajatele, kellel tuleb tõenäoliselt vähem intresse maksta. Kas laenu- ja võlakirjaintressid langevad põhjendamatult madalale tasemele? Kindlasti suurendavad järsult kasvanud kapitalivood oluliselt börsimulli riski ning loovad väikeinvestoritele turu arengust väära mulje.
Mida võib lugeda Poola mudeli plussiks? Eelkõige seda, et pensioniraha paigutamine riigisiseselt toob viimaks turule pikaajalise vaatega (enam kui viis aastat) kodumaised investorid, kellele sobib "osta ja hoia" strateegia. Lisaimpulsi saab ka uute aktsiaemissioonide, ettevõtete ühendamiste ja ülevõtmiste turg, mis on tähtis majanduse ümberkorraldamisel, konkurentsivõime tugevdamisel ja ekspordi kasvul.
Vaatame nüüd vastupidist varianti, kus pensioniraha investeerimise puhul geograafilisi piiranguid ei seata. Sel juhul vahetab pensioni ootav töötaja Eesti riski mõne välisriigi riski vastu. Pensioniinvesteeringutest tekkinud lisaväärtus jääb enamasti väljapoole Eestit, kapitali hind ettevõtetele ei lange ning võimalused finantseerida kasvufaasis ettevõtet aktsiaemissiooni või ühendamiste ja ülevõtmiste teel vähenevad.
Mõlemad variandid on minu meelest liiga äärmuslikud. Ühelt poolt ei peaks liialt kartma Eesti kapitaliturgude volatiilsust ning suunama investeeringutest tuleneva lisaväärtuse Eestisse. Teisalt peab võimaldama kapitali vaba liikumist, et saaks investeerimisportfelli riske hajutada. Ehk investoril peab jääma valikuvõimalus, kas ta soovib kodumaist riski võtta või mitte.
Ladina-Ameerikas mindi pensionireformiga esialgu esimest teed, investeeringud välisriikidesse olid seal rangelt limiteeritud. Alustades aga Tshiilist ning lõpetades Mehhikoga, on nüüdseks aru saadud, et sellised investeerimisotsuste piirangud ei võimalda kujundada edukat pikaajalist investeerimispoliitikat. Olenevalt riigist on välisaktivatesse suunatud investeeringute osatähtsust 1990. aastate keskel oluliselt suurendatud. Ranged piirangud ei võimalda pensionifondidel õigeaegselt kohaneda finantsturgudel toimuvate muutustega.
Osa raha Eestist välja
Lõpetuseks pakun välja hüpoteetilise pensionifondi investeeringute struktuuri, kus põhiliseks aktivaks näen investeerimisreitinguga võlakirju ja rahaturuinstrumente (u 50–60%), riskikapitali, sealhulgas kinnisvara (20–30%) ja börsiaktsiaid (20%). Riskikapitali ja aktsiate osatähtsus võib olla isegi suurem, kui arvestada, et USA tüüpiline pensionifond investeerib peamiselt kaubeldavatesse aktsiatesse ning Euroopa suuremad riskikapitalifondide investorid on pankade kõrval just pensionifondid.
Samas ei saa praegu päris kindlalt väita, et Lääne investeerimisfondid on õige strateegia valinud. Lisaks peab silmas pidama Eesti finantsturu väikest investeeringute vastuvõtmise võimet ning efektiivsust, mis ei ole võrreldav USA või Lääne-Euroopa omaga.
