Muukeelsete valijate nišš on jäetud Keskerakonnale puhtalt teiste erakondade soovimatusest tegeleda riskiinvesteeringutega. Savisaar ja Vene riik on aastaid kindlustanud venekeelse vähemuse lojaalsuse. Poliittehnoloogid järeldavad loogiliselt, et isegi, kui sellele turusegmendile ka jõuliselt panustada, siis kiireid muutusi seal sündida ei pruugi. Vastupidi, nad arvavad hoopis, et paar venelastele vastanduvat loosungit vahetult enne valimisi toovad nö valgetele erakondadele hääli rohkem, kui on võimalik potentsiaalselt võita sellega, et ajada mõistlikku ja kogukondi kaasavat poliitikat.

Aga pikas perspektiivis see on ikkagi ohtlik. Ohtlik seetõttu, et juba järgmistel valimistel meil ei pruugi enam olla Savisaart ja Sõõrumaad, kes maksavad kinni vene protestihäälte laiali valgumist. Tagajärgedest ma fantaseerida ei julge, nähes kui ohtlikeks Euroopa julgeolekule võivad muutuda kaasaegsed populistlikud režiimid, mis toetuvad rohkem või vähem kremlimeelsetele protestihäältele.

Seega suurimaks poliitiliseks väljakutseks jääb ikkagi ühiskonna lõimumine. Nii nagu on kindlasti vaja vastumürki EKREle, vajame uut struktuuri ka meie venelaste päästmiseks. Tundub, et vanad selleks ei kõlba.