Link kopeeritud!

Kui euro saab saatuslikuks

 (2)
Kui euro saab saatuslikuks
----

Rahandusuudiseid valitsevad viimastel aegadel teated Kreekast ja teistest Euroopa ääremaade riikidest. Ja seda põhjusega.

Kuid mind häirib kajastus, mis keskendub peaaegu eranditult Euroopa võlgadele ja eelarvepuudujääkidele, jättes mulje, et asi on üksnes valitsuste priiskavas käitumises ja sobitudes meie enda defitsiidipistrike jutuga, kes tahavad kärpida kulusid isegi massilise tööpuudusega silmitsi seistes ja osutavad Kreeka õppetunnile, mis juhtub siis, kui me seda ei tee. Tõtt-öelda pole aga eelarvedistsipliin Euroopa hädade kogu põhjus ega isegi mitte peamine põhjus. Ja seda isegi mitte Kreekas, mille valitsus oli tõepoolest vastutustundetu (ja varjas seda vastutustundetust loova raamatupidamisega).

Eurosegadiku tegelik põhjus ei peitu mitte poliitikute priiskamises, vaid eliidi ülbuses, täpsemalt poliitilises eliidis, mis survestas Euroopat ühisrahale üle minema oluliselt varem, kui maailmajagu selliseks katsetuseks valmis oli.

Võtame Hispaania, mille eel-arve paistis veel kriisi eelõhtul igati eeskujulikuna. Riigi laenukoormus oli madal – 2007. aastal 43 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, samal ajal kui Saksamaa näitaja ulatus 66 protsendini. Hispaania riigieelarved olid ülejäägiga. Ja ka panganduse reguleerimise alal võis neid eeskujuks tuua.

Kuid oma sooja ilma ja randadega oli Hispaania ühtlasi Euroopa Florida ja nii nagu Florida, kogesid ka hispaanlased tohutut kinnisvarabuumi. Buumi rahastamisallikad paiknesid suurel määral riigist väljaspool: kapital voolas sisse hiiglaslikus mahus teistest Euroopa riikidest, eriti Saksamaalt. Tulemuseks oli kiire kasv käsikäes kõrge inflatsiooniga: aastatel 2000– 2008 tõusid kaupade ja teenuste hinnad Hispaanias 35 protsenti, samal ajal kui Saksamaal kerkisid need vaid 10 protsenti. Hinnatõusu tõttu muutus Hispaania eksport järjest konkurentsivõimetumaks, samal ajal kui töökohtade arvu kasv püsis tänu kinnisvarabuumile tugevana.

Samal teemal:

Siis lõhkes mull. Hispaania tööpuudus paisus ja eelarve jõudis sügava puudujäägini. Kuid defitsiidi kuhjumine – mida põhjustasid osalt kukkunud tulud ja osalt hädaabikulutused inimeste olukorra leevenduseks – oli Hispaania probleemide tulemus, mitte põhjus.

Ja tegelikult ei saagi Hispaania valitsus kuigi palju ette võtta, et asja parandada. Riigi majanduse põhiprobleem on selles, et hinnad ja kulud on võrreldes ülejäänud Euroopaga paigast läinud. Kui Hispaanial oleks alles vana valuuta, peseeta, saaks ta neid hädasid devalveerimisega tohterdada, vähendades näiteks peseeta väärtust teiste Euroopa valuutade suhtes 20 protsenti. Kuid Hispaanial pole enam oma raha, mis tähendab, et ta saab konkurentsivõime taastada üksnes aeglase, valulise deflatsiooni ehk hinnalanguse kaudu. 

Euroopa polnud valmis

Kui Hispaania poleks mitte Euroopa riik, vaid USA osariik, poleks asjalood nii hullud. Esiteks poleks kulud ja hinnad nii paigast läinud: näiteks Florida, mis muu hulgas oli võimeline meelitama kohale töötajaid teistest osariikidest ja hoidma tööjõukulud madalal, ei kogenud midagi Hispaania suhtelise inflatsiooniga sarnanevat. Pealegi saaks Hispaania sel juhul tublisti automaatset toetust: Florida mull on lõhkenud, kuid Washington saadab jätkuvalt raha sotsiaal- ja tervishoiukulutusteks.

Kuid Hispaania ei ole USA osariik ja on seetõttu tõelises hädas. Kreeka on muidugi veelgi suuremas hädas, sest erinevalt hispaanlastest olid kreeklased eelarve osas tõesti vastutustundetud. Kuid väikese Kreeka majanduse mured on olulised seetõttu, et nad kanduvad üle palju suurematele majandustele, nagu näiteks Hispaania. Seega asetseb kriisi keskmes euro paindumatus, mitte eelarvedefitsiidini viiv kulutamine.

See ei peaks olema kuigi suur üllatus. Tublisti enne euro sündi hoiatasid majandusteadlased: Euroopa pole ühisrahaks valmis. Kuid hoiatusi eirati ja tuli kriis.

Mis edasi saab? Eurole lõpu tegemine on juba puhtpraktilistel põhjustel peaaegu et mõeldamatu. Nagu Barry Eichengreen Berkeley ülikoolist ütleb: katse uuesti üle minna rahvusvaluutadele päästaks valla „kõigi finantskriiside ema”. Seega on ainus tee sellest seisust välja edasiminek: selleks, et euro toimiks, peab Euroopa poliitilise liidu suunas edasi liikuma, nii et Euroopa riigid hakkaksid toimima rohkem USA osariikide moodi.

Loe veel

Niipea seda ei juhtu. Tõenäolisemalt näeme eelseisvate aastate jooksul valulist läbisumpamist: hädaliste abistamist koos nõuetega karmiks kokkuhoiuks – ja seda kõike ülimalt suure tööpuuduse juures, mida põlistab veelgi juba mainitud vinduv deflatsioon.

See on kole pilt. Kuid on vaja mõista Euroopa saatuslikku puudust. Jah, mõned valitsused olid vastutustundetud, kuid peamine probleem seisnes kõrkuses, upsakas usus, et Euroopa suudab ühisraha toimima panna vaatamata sellele, et leidus olulisi põhjusi uskumaks, et ta pole selleks valmis.

Tõlkinud Priit Simson

© The New York Times 2010

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare