Link kopeeritud!

Kui kalad suudaksid karjuda

 (4)
Kui kalad suudaksid karjuda
----

Kui olin laps, oli mu isal kombeks minuga jalutamas käia – sageli jõe või mere ääres.

Me möödusime inimestest, kes püüdsid kala, vedades õngenööri otsas konksu külge kinni jäänud rabelevaid kalu. Kord nägin meest, kes võttis ämbrist väikese kala ja torkas ta – endiselt rabelevana – tühja konksu otsa, et teda söödana kasutada.

Ühel teisel korral, kui jalutasime rahuliku vooluga oja kaldal, nägin meest, kes istus ja vaatas oma õngenööri. Ta tundus olevat maailmaga rahujalal, sellal kui tema kõrval maas rabeles kala, kelle ta oli varem kinni püüdnud – viseldes õhus. Isa ütles, et ta ei suuda mõista, kuidas keegi suudab nautida pärastlõunat, mil aega sisustatakse kalade veest väljatõmbamise ja neil aeglaselt surra laskmisega.

Need lapsepõlvemälestused meenusid mulle, kui lugesin ülevaadet „Rängimad asjad, mis merel toimuvad: metsikute kalade heaolu” – tegemist on läbimurdelise raportiga aadressil fishcount.org.uk. Peaaegu kogu maailmas kehtib põhimõte, et kui toidu saamiseks loomi tapetakse, tuleb seda teha loomadele kannatusi põhjustamata. Loomade tapmise eeskirjad nõuavad üldiselt, et loomad tuleb enne tapmist tuimastada ja surm peab olema silmapilkne või – rituaalse tapmise puhul – nii lähedal sellele kui konkreetse religiooni doktriin lubab.

Kalade puhul see ei kehti. Humaansed eeskirjad puuduvad nii meres püütud kalade kui ka kasvanduskalade tapmise kohta. Kalad, kes on jäänud kinni traalerite võrkudesse, tõmmatakse pardale ja neil lastakse lämbuda. Elusolendite läbitorkamine on kommertslikul kalapüügil levinud tava: näiteks jadaõngepüük kasutab sadu või isegi tuhandeid konkse õngerivis, mis võib olla 50–100 kilomeetri pikkune. Kui kalad võtavad sööta, jäävad nad kinni tundideks, enne kui püünis välja tõmmatakse.

Samuti kasutatakse kalavõrke – kalad jäävad neisse kinni, sageli lõpuseid pidi. Nad võivad võrgus lämbuda, sest kui nende lõpused on kuhugi kinni jäänud, ei saa nad hingata. Kui mitte, on nad lõksus palju tunde, enne kui võrgud välja tõmmatakse.

Raporti kõige jahmatavam paljastus on siiski nende kalade hämmastav arv, kellele inimesed näevad ette eelkirjeldatud surma. Kasutades eri kalaliikide deklareeritud püüginäitajaid ja jagades need iga liigi hinnanguliselt keskmise kaaluga, on raporti autor Alison Mood pannud kokku andmed, mida võib pidada metsikute kalade ülemaailmse püügiarvu esmakordseks süstemaatiliseks hinnanguks. Nagu ta on välja arvutanud, on selleks suurusjärguks triljon (miljon miljonit) – kuid see võib ulatuda koguni 2,7 triljonini.

Et panna see arv konteksti: ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni hinnangul tapetakse igal aastal inimeste tarbeks 60 miljardit looma – see tähendab maailma iga elaniku kohta keskmiselt üheksat looma. Kui me lähtume Moodi väiksemast hinnangust tapetud kalade arvu kohta, siis on selleks inimese kohta 150 kala aastas. Ja see arv ei hõlma miljardeid röövpüütud kalu. See ei hõlma ka kalu, keda ei ole püüda tahetud, kuid kes on sattunud püünisesse kogemata ja visatud kõrvale. Ega ka kalu, kes on riputatud õngekonksu otsa söödaks.

Paljud neist kaladest tarbitakse kaudselt – nad jahvatatakse ära ja söödetakse kanavabrikutes peetavatele kanadele või kalakasvanduste kaladele. Ühes keskmises lõhekasvanduses kulub igale toodetud lõhekilogrammile keskeltläbi kolm-neli kilo metsikuid kalu. 

Kalad tunnevad valu

Eeldagem, et kogu see kalapüük on jätkusuutlik, ehkki muidugi ta seda pole. Aga kui oleks, võiksime end lohutada väitega, et sellistes mastaapides toimuv tapmine ei loe, sest kalad ei tunne valu. Aga kalade närvisüsteem on piisavalt sarnane lindude ja imetajate omaga, et kinnitada: nad tunnevad valu. Kui kalad kogevad midagi, mis võiks teistele loomadele põhjustada füüsilist valu, käituvad nad viisil, mis viitab valule, ja käitumise muutus võib kesta mitmeid tunde. (Kalade lühike mälu on müüt.) Kalad õpivad vältima ebameeldivaid kogemusi, nagu näiteks elektrišokki. Ja valuvaigistid vähendavad valu sümptomeid, mida nad muidu näitaksid.

Loe veel

Victoria Braithwaite, Pennsylvania State University kalanduse ja bioloogia professor, on ilmselt kulutanud selle teema uurimi­seks rohkem aega kui ükski teine teadlane. Tema värske raamat „Kas kalad tunnevad valu?” näitab, et kalad pole üksnes suutelised valu tundma, vaid on ka palju targemad kui enamik inimesi arvab. Eelmisel aastal jõudis Euroopa Liidu teaduspaneel järeldusele: see, et kalad tunnevad valu, on ülekaalukalt tõendatud.

Miks on kalad unustatud ohvrid meie taldrikul? Kas sellepärast, et nad on külma verega ja kaetud soomustega? Kas sellepärast, et neil pole häält, millega valust märku anda? Ükskõik mis ka poleks seletus – järjest enam tõendeid viitab sellele, et kommertslik kalapüük kätkeb endas kujuteldamatult palju valu ja kannatust. Me peame õppima, kuidas püüda ja tappa metsikuid kalu humaanselt – või kui see pole võimalik, siis leidma nende söömisele alternatiive, mis oleksid vähem julmad ja rohkem jätkusuutlikud.

© Project Syndicate 2010   www.projectsyndicate.org

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare