Kui kallis on ökoelu?

Teate peale, et olin endale järjekordse vana mööblitüki soetanud, vangutas kolleeg pead. „Sa arvad ikka veel, et vana renoveerimine on odavam kui uue ostmine?” küsis ta sarkastiliselt.

Pidin nentima, et tõesti, antud eseme taastamine on kulukam. Ometi tundub mulle väide, justkui säästlik ökoelu oleks kallis luksus, üsna eluvõõras.

See, et ökoelu on kallis, võib tunduda vaid pealiskaudsel vaatlusel. Mullu kevadel võtsime ühe Saksa tudengiga ette Õhtulehes toodud toidukorvi hinna, et näha, kui palju maksaks kõigi tavatoodete asendamine mahetoodetega. Kunstväetiste ja taimekaitsevahenditega kasvatatud porgandite asemel võtsime ma­heporgandid, tavakohupiima asemel mahekohupiima, puurikanade munade asemel vabalt peetavate ja puhast toitu söövate kanade munad. Ja tulemus? Ma­he­kauba toidukorv oli ligi 90% kallim.

Siit tekib küsimus: kui paljud meist jaksaksid toidu eest senisest pea kaks korda rohkem välja käia? Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi uuring „Mina. Maailm. Meedia” aga näitab, et vähesema sissetulekuga inimestele ei ole mahetoit vähem kättesaadav kui kõrgema sissetulekuga inimestele. Millest see tuleb?

Teised valikud, teine ajarütm

Kui me kaht toidukorvi – tavalist ja mahekorvi – võrdlesime, leidsime sest nimestikust mõndagi, mida ökoloogilise mõtteviisiga inimesed ei osta. Selleks on ohtralt töödeldud ja ebatervislikud tooted: näiteks kalapulgad, viin või magusad joogid. Ka vett saab endiselt juua kraanist, mitte pudelist. Tõsi ta on, et ka kaupluste ökoriiuleilt leiab väga kummalisi tooteid, nagu mahe koola, värvilise glasuuriga kommid või kartulikrõpsud (mis teha, läänes, kust sellised tooted pärinevad, on kombeks kõikidele tavatoodetele mahe versioon kõrvale teha). Kuid kahtlen sügavalt, kas sellised tooted kuuluvad Eesti säästliku tarbija igapäevamenüüsse. Seega muudavad ökoelu odavamaks teistsugused eelistused.

Selleks, et kokku saada tavatoodete toidukorviga võrdväärne, tuli külastada kaheksat eri müügikohta: netikauplusest ostsime juurikaid, turult jahu, ökopoest ketšupit ning jaekauplusest maiustusi. Tõeline ökoinimene planeerib oma valikuid siiski teisiti ega püüa maasturi roolis õhtusel tipptunnil kõiki müügikohti läbi rallida. Tema elustiil on lihtsalt teisiti üles ehitatud.

Paljud hangivad mahetoidu maasugulastelt või kasvatavad selle ise. Lõuna-Eesti mahetalunike mahering toob linlasele äsja põllult võetud juurikad ja värske liha koju kätte, tuttav veski­emand viskab leivajahu koti üle läve. Nii ei ole poest päris pikka aega muud otsida kui piimatooteid ja soola. Mõte, et lõuna ajal võiks jalutada kilomeeter-paar turule, hankimaks veel korvist puuduolevaid mahepiimatooteid, meeldiks ehk ka töötervishoiu arstile. Mõneti kallima piima kompenseerib aga saadud osa päevasest nõutavast füüsilisest koormusest.

Tänapäeva kaubandus on orienteeritud inimeste planeerimata eluviisile – mida vähem aega, seda kehvemaid valikuid tehakse. Kodumaine töötlemata mahetoit, mis on muide sageli ka odavam kui jaekaubanduses (vastupidi töödeldud välismaisele mahetoidule), nõuab söögitegemiseks aega, planeerimist. Alt-Lauri talu hõrgutised – no kust mujalt saada pastinaaki või maapirni – lihtsalt kutsuvad endaga aega veetma. Toiduvalmistamine on küll ajakulu – kuid seda saab teha seltskondlikult ning kui varud on pikemaks ajaks olemas, jääb ära ka igapäevane „tõmblemine” kaubandusvõrgus. Omatehtud leiva ahjust tulek on alati sündmus. Kellegi kasutatud asjast tasapisi uue väljavõlumine ei paku vähem naudingut kui kiiruga firmapoodides tuuseldamine. Ellu ja aega tekib lõhn, värv, nauding.

Odavamaks muutub elu ka selle kaudu, et tarbimisühiskonna pakutavast suuremat osa ei lähe vaja. Minu ostukorvi ei kuulu autokütus – sõidan jalgratta, rongi ja bussiga –, aga see ei tee mind vaesemaks inimeseks. Ma ei vaja pesukuivatit, nõudepesumasinat, tolmuimejat ega pühapäevast muruniitmist. Ostan asju, mis ei vanane moraalselt, ega vaevu töökindlat koduelektroonikat välja vahetama. Oma renoveeritud „kolust” ma enne ta eluea lõppu ei tüdine. Elik – kui iga päev torti süüa, siis tuleb küllastumuse vältimiseks valida iga päev uus sort. Parem süüa harvem ja tõestatult head.

Minevikku mäleta

Kord juba minetatud traditsioonilisi isetegemisoskusi on raske õpiku vormis uuesti selgeks teha, veel enam – neid omavahel integreerima õppida. Lugesin, kuidas üks pere kirjutas elektrisäästublogis seda, kuidas ta pesu õue nöörile kuivama riputas. Öine sadu tegi aga oma töö ja hommikul tuli pesukuivati ikkagi kasutusele võtta. Suur osa inimestest oskab siiski pesupesemist musta pesu koguse ja ilmaoludega kombineerida: pesu pestakse siis, kui ilm on ilus ja tuuline. Paraku on eestlaste naturaalmajanduslikud harjumused sarnaselt teiste arenevate riikidega languses. Aga just nende oskuste elus hoidmine võib osutuda säästlikumaks kui uute tehnoloogiliste muganduste leidmine, mille tagasilöögid nullivad energia kokkuhoiu. Miks mitte trenni asemel vikatiga heina niita, puid lõhkuda, aknaid pesta või sõpradega ratastega seenele sõita?

Paraku liigub trend teises suunas. Kui läbi aegade on lõunamaades hoitud maju jahedana kivipõrandate ja aknaluukide abil, siis nüüd on elektrikonditsioneerid. Eestis saavad keldrite panipaikadest garaažid, pööningute pesukuivatusruumidest aga katusekorterid, mis vajavad suvist jahutamist. Annaksin Nobeli ja pool kuningriiki sellele, kes looks tehnoloogia, mis võimaldaks inimestel minna poodi oma taaskasutatava pakendiga. Mina küll ei suuda osta mahedat täispiima, mida turustatakse paksus plast­ämbris.

Kuigipalju suudavad üksikisikud siiski ülejäänud ühiskonnastruktuure mõjutada – või neist mööda elada. Aeg-ajalt, kui sõidan jalgrattaga mööda tipptunnil autodest ummistunud tänavaid, avastan, kui märkamatult saab kiirest elust mööda tuhiseda.